Me ei taha piima valada sõnnikusse

Ainult sügisel on loodus nii mitmekesine. On vihma, tuult, tormigi, aga täna - lehekuld ja taevasina. Ehtsam ja ilusam kui Ermitaažis.

Siit metsanurgast avaneb imeilus vaade kodukülale.

Loendan mõttes ja saan 47 talumaja, kus elasid enamasti lasterikkad pered. Nendest on nüüd kümmekond täiesti kadunud, osa seisab tühjalt, osa on omandanud meie küla majandav suurfarmi omanik. Elanikke leidub 20 majas ja ainult kümnest elamust käib inimesi tööl.

Loetlen majupidi elanikke: üks töölkäija, kaks pensionäri, üks pensionär, üks pensionär, kaks pensionäri, tühi, üks töölkäija ja teine pensionär, tühi, tühi, tühi, tühi, lagunenud, üks pensionär. Ja ikka samas vaimus edasi. (Kellele oleks vaja teha külakiike?)

Vallas hingitseb veel kool. Meie külast käib seal üks laps.

Kas oleks Eesti Vabariigis võimalik, et ka paar hektarit viljakat põldu ühe pere ära elataks? Lehm on ennegi rasketel aegadel aidanud inimestel toime tulla. Kui oleks külas palju väiketalunikke, oleks inimestel tööd ja leiba, kaunis loodus ümberringi. Ei tea, kas tahakski nii väga võõrsile minna. Kõik ei ole kontori-, arvuti- ja linnainimesed.

Väiketalude jaoks tuleks aga riiklikult tingimused luua. Vabariigi algaastate peaminister Edgar Savisaar plaanis kindlustada talude taastamiseks riigi poolt kolm kõige tähtsamat: tee, elekter, vesi.

Tuli peaministriks Mart Laar, ja hea algatus jäi katki.

Helesinine taluunistus oli meilgi. Oli lootus, et 10 ha põldu ühe neljaliikmelise pere ära toidab. Sai veel rublade eest Moskva alt traktor toodud, laut ehitatud, haakeriistu muretsetud. 18 tonni kartuleid talve jooksul sigadest läbi lastud. Vasikast lehm üles kasvatatud. Palju tööd tehtud, palju kogetud, palju õpitud. Lõpuks tõdesime, et oleme oma raskele tööle peale maksnud.

Ühe asjaga me hakkama ei saanud. Polnud võimalik oma toodangut müüa. Kuna me riigitöölt ei julgenud ära tulla, ei olnud aega turul seista. Meiereid ja piimapukid kadusid. Piima viisime töökaaslastele. Suvepuhkuste aegu ei olnud seda kuhugi panna.

Kui paar korda piima sõnnikusse valasime, müüsime oma südame külge kasvanud lehma farmile, kus ta varsti õnnetu otsa leidis.

Väiketalunikku abistaks riiklik kokkuost. Kas seda on meie nn õhukeses riigis palju tahta!? Tuuakse ju Euroopast pruugitud autosid, küllap sealt saaks ka pruugitud põllutöömasinaid.

Uued on alguseks liiga kallid. Oma talupidamise ajal vaatasin näitusel paraja suurusega kombaini ja arvutasin välja, et pean 37 aastat ja 5 kuud oma palga tervenisti kõrvale panema, et sellist osta.

Kas meil on veel Eestis masinatehaseid, kus väiksema põllulapi omanikule masinaid ja tööriistu teha? Nii nagu 19.-20. sajandi vahetusel oli Franz Krulli tehas?

Kas meil on veel koole, kus talupidajaid välja õpetada?

Kas on uuritud väiketalude majandamist näiteks Saksamaal või Poolas?

Maale on vaja hing sisse puhuda! Mida me oma unistuste turistidele näitame? Kas lagunenud talumaju, kolhoosiaegsete tootmishoonete varemeid, võssakasvanud põlde?

Eestimaad nimetati Venemaa sealaudaks. Kas see oligi nii halb? Praegugi on käe-jala juures põhjatu Peterburi turg. Kas peame ülbelt üle õla Venemaa poole vaatama, või oleks targem oma kaupa sinna müüa?

Euroopa kaubavirnad juba pressisid piiri taga, ja nii kui võimalus avanes, oli Eesti sealt tulnud kaupa täis. Selle laviini vastu on oma toodanguga raske minna. Mingem siis sinnapoole, kus meie töö tulemust vaja võib minna. Ja tehkem ruttu! Kergesti võidakse meist lihtsalt üle astuda.

Aeg on Eestimaa asjad alustaladeni ümber vaadata.

KESKMÕTE: Lehm on ennegi rasketel aegadel aidanud eesti inimestel toime tulla.

JUTA JAAKSON

Rägavere, Virumaa

Jaga |