Mis toimub Rahvaliiduga?

Viimases Postimehe Arteris ütleb selle mõtteviisi kinnituseks majandusminister Juhan Parts: "Loomulikult näen erinevat varanduslikku taset. Tähtis on, et keskmine heaolu oleks hea."

Seega siis: ühest küljest miljonär ja teisalt töötu, kes elu hammasrataste vahele jäänud, aga "harju keskmine" heaolu on ju mõlemal hea?!

Loomulikult elavad tänases Eestis hästi näiteks Tõnis Palts ja Olari Taal. Tubli Hannes Tamjärv, kes investeerib erakoolidesse jne, ütles ETV „Kahekõne" saates, et ta isegi ei taju tänast majanduslangust - teda masu ei puuduta.

Näpuvibutajatele vastan: ei, ma ei ole kade ega soovi, et oleksime kõik võrdselt vaesed! Küll aga sooviks rohkem euroopalikku solidaarsust vaesema elanikkonna suhtes just Põhjamaade ja enamiku teiste Euroopa riikide eeskujul, kus ei ole nii suuri lõhesid elanikkonna eri kategooriate vahel, milleni meid on viinud just „õhukese riigi" paremliberaalne vabaturumajandus. Nii suurte kontrastidega banaanivabariigil ei saa olla stabiilset jätkusuutlikkust ja positiivset iivet, sest ainult rikkad ja ilusad üksinda. ilma vaesema elanikkonna toeta ei suuda kunagi päästa meie väikeriiki. Kas suudame peatada selle lõputu koolide, poodide, postkonterite, pangakontorite, haiglate, bussiliinide jne sulgemise Eesti? Või oleme juba lõplikult alla andnud?..

Rahvaliidust lahkumist põhjendavad Riigikogu liige Tarmo Mänd ja endine rahandusminister Aivar Sõerd vasakpoolsusega, kuhu olevat sattunud Rahvaliit. Milles see väljendub? Ka süüdistus, et Rahvaliit ei nõustunud viimasel korral koalitsiooni minema, parempoolsete käepikenduseks olema, oli ju vaid silmapete.

Kui Euroopa Liidu riikides on läbi aegade olnud tunnustatud nii vasakpoolse kui ka parempoolse kallakuga valitsused - see on ju demokraatia põhitunnus -, siis kas Eesti mõistes tähendab see seda, et hirm kauaaegse idavõimu suhtes on nii suur, et isegi vasakpoolsuse nimetamine ajab juba kabuhirmu peale? Ja jäämegi kramplikult, vahendeid valimata, paduparempoolsusest kinni hoidma? Kas see ei lõhna juba diktatuuri järele?

Samas kui Eesti vasakpoolsed ei ole parlamendis isegi esindatud. Eesti tänases mõistes tulevad arvesse ühelt poolt ühtne parempoolsete REF-i ja IRL-i stabiilne liit, teisalt aga vasaktsentristid, tsentristid ja paremtsentristid, kelle ridu parempoolsed järjekindla järjekindlusega on püüdnud küll hõrendada, küll lõhestada - peaasi, et Keskerakond oleks üksinda nurgas. Seda on tehtud vahendeid valimata, ka ükshaaval valitsuskoalitsiooni kaasamise kaudu, mille tegelik eesmärk on vaid telje vasakul poolel paiknevate erakondade nõrgestamine.

Eelmine kord Rahvaliit mõistis seda, ja siis sõlmiti parempoolsete eeskujul ka tsentristide ja paremtsentristide liit KERA, mille aga taaskord suutis parempoolsete totaalne vastutöötamine nurjata. Teisel katsel mõistsid seda sotsid ja lahkusid valitsuskoalitsioonist, sõlmides koalitsiooni mõttekaaslastega aste allpool - pealinna linnavalitsuse tasandil.

Lõpuks hakkame aru saama, et vaid siis on meil järgmistel valimistel loota edu, kui kõik tsentrisuunal paiknevad erakonnad - Kesk, sotsid, rahvaliitlased ja rohelised - ühte hoiavad ja üksteisemõistmiseni jõuavad.

Seda enam on mõistetamatu praegune Tarmo Männi ja Aivar Sõerdi käitumine. Kas tõesti meil parempoolsele ja liberaalsele vabaturumajandusele alternatiivi ei ole?

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |