Pal's Battalions ja klassikaupa kaitseväkke

Ise seda saadet ei vaadanud, teadmine jõudis minuni Facebooki tagahoovi kaudu. Nimelt leidus kodanikke, kes hõiskasid: kuis oleks tore, kui mingi terve lõpuklass vabatahtlikena kaitseväkke läheks. Üks härra kindral lubanud, et kui see peaks juhtuma, siis teenivad noored oma 9 või 11 kuud koos lõpuni.

Isamaaline kasvatus ja noorte kaitsetahe eeskujuks, ning tulemuseks pidavat olema väidetav edulugu. Hoiatused manu, et kellele ei meeldi, on juunikommunistide vaimne päramine.

Võib-olla, kui seda nähvatust polnuks, üldse seda artiklit ei kirjutaks. Lööb ikka saba püsti, kui ette karjutakse, et igaüks, kes pole meiega, on meie vastu.

Terve klassi korraga kaitseväkke ajamine meenutab kõigepealt igasugu kirjandusteoseid. Romaanis „Läänerindel muutuseta” hullutab ju õpetaja terve klassi vabatahtlikena väkke minema küsimusega: te tulete ju kaasa, kamraadid? Remarque küll isegi ei viita, kas tüüp teadis, et ta ise – veel – ei ole kõlblik.

Teisel pool ilmus Anatole France vabatahtlikuks, no tema pidi ikka teadma, et 70-aastaseid ei võeta mingi valemiga. Barbara Tuchmani „Augustikahurid” pajatab poolanekdootliku loo, kuidas Prantsuse mobilisatsiooni alguses olnud plaan igaks juhuks vangi panna rodu anarhiste, nihiliste, muidu aktiviste – aga enamikku ei saadud kätte, sest nad olid vabatahtlikult sõjaväkke astunud. Esimese ilmasõja alguses juhtunu on ülepea ikka veel mõistatuslik.

Näiteks need Pal's Battalions ehk, nagu John Keegani „Esimeses maailmasõjas” eesti keelde pandud „semude pataljonid”.

Nimelt polnud Euroopa kollektiivse ja üksmeelse enesetapu algul brittidel olemaski armeed, mis mandril sõdimiseks kõlvanuks. Lihtviisiliselt liiga väike. Küll ülimalt oskuslik, elukutseline, kõrge moraaliga, suurepärane punt, aga – neid polnud sadat tuhandetki. Samas kui prantslased, sakslased, ammugi venelased, arvutasid juba ette miljonites meestes. Ning, kuna britid on ammusest ajast oma armee suhtes umbusklikud, polnud ei sõjaväekohustust, ei reservi, ei õieti midagi.

Umbusk on näha juba sellest, et laevastik, õhujõud, merejalavägi on brittidel kuninglikud, aga armee on lihtsalt Briti armee ja kõik. Veel enam, parlament pidi 1955. aastani igal aastal kinnitama monarhi õiguse ülepea sõjaväge pidada. Praegu iga viie aasta tagant. Arvata võib, et aastatel 1939-45 tegi see parlamendile päris kõvasti sünget nalja.

Niisiis tuli rõhuda hurraa-üleskutsetele. Feldmarssal Kitchener plakatitel näpuga näitamas, et just sind vajab maa ja kuningas. Töötas. Imelik aeg. Lihtsameelne vaimustus, et saab sõdima minna.

Stefan Zweig on oma raamatus „Eilne maailm” pakkunud seletuseks, et tollal rahvad usaldasid oma valitsusi ega uskunud ennast niisama sõtta pillutavat. Ei leia praegu riiulist köidet üles, aga oma Austria kohta ütles Zweig umbes nii: kuidas olnuks võimalik, et 84-aastane keiser kutsub oma rahvad relvile ilma põhjuseta.

Kellelegi Britannias tuli pähe, et mehed tuleksid meelsamini lipu alla, kui saaksid teenida koos semudega. Mispärast lubati ja ka täideti, et kui tuleb punt ja soovib ka mundris kokku jääda, siis mingu nii. Esimesed „semud” olnud Londoni börsimaaklerid. Isegi kalasilmsed ärihaid olid sajand tagasi mingit teist sorti.

Nii mehed läksid. Kontorikaupa, tänavakaupa, võistkonnakaupa, klubikaupa. Huvitaval moel hindavad individualistideks peetud britid kambavaimu kole kõrgelt. Tõepoolest, semud hoidsid juba ette kokku, esprit de corps oli ette olemas, splendid.

Et pealtnäha väärt mõttel on kaasas sabad, sai selgeks, kui lahinguteks läks. Mõisakindralid, kui võib tõlkida chateau generals, sest mõisatesse Esimese ilmasõja aegsed pealikud oma pesi tegid, saatsid mehi surma täiesti ükskõikselt. Kui hommikuseks ratsutamiseks ei olnud teerajad liivatatud, oli küll mõisas kuri karjas.

Terve pataljoni langemine polnud imeasi. Mis kodus tähendas, et kaotused olid kaugele näha. Rida tühje toole kontoris, kuhu keegi enam kunagi tagasi ei tule. Tolmuv noolemängu märklaud pubis, sest mängijad jäid kuskile mutta. Kadunud jalgpallimeeskond. Noorte meesteta uulits. Süngeks kisub.

Vaevalt küll, et oletatav in corpore sõjaväkke läinud klass kuskile demokraatiat edendama saadetakse. Kui aga niisama, tavalise ajateenistuse võimalus läbi mängida, leiab üht koma teist kaheldavat.  Kõigepealt – mismoodi üks klass kokku pannakse. Juhuslikult, tegelikult. Elukoha järgi või, kui tegu eliitkooliga, mammakeste edevuse järgi.

Aastatega loomulikult mingi klassitunne tekib. Mis ei tarvitse aga tähendada uhkust ega isegi kambavaimu: meie omi pekstakse! Küll aga loovad aastad palju kiiremini klassis oma hierarhia. Jaanus Rohumaa, kellega kunagi EÕM-is oldi, sõnastas selle 16-aastasena ära: on „peremehed”, on „kotipoisid”. Sapiendile peaks sattima.

Kui võtta terve klass korraga väkke, võtab see oma korra kaasa. Veel hullem, pooled klassis on veel ju plikad ka, kuidas nende hierarhia käib, jääb igale meesterahvale mõistetamatuks. Aga kindlasti on seegi olemas ja võetakse samamoodi kaasa.

Mispärast tuleks ette kaasa tunda neile veltudele, kes selle rühmaga – umbes sellise allüksuse peaks klass välja andma – tööle peavad hakkama. Kuidas neid jagudesse jaotada, kellest seerusid kasvatada ilma et paks veri oleks majas. Juba koolis on teismelised üks nuhtlus, õnneks aga ei ole nendega vaja jännata 24/7, kuidas, vaadake asjale otsa, murda kaasatoodud arusaamad, teha selgeks Status Quo laul: You're in the army now. (Sa oled nüüd sõjaväes – Toim.) Pole kadestamisväärne.

Veel tuleb väeliigi küsimus. Minu teada valitakse see kutsealusele, temalt küsimata, arvestades, kes ta sihuke juba ette on, mis temast teha saaks. Oleks paras paks prillidega taibu langevarju külge riputada või matemaatika halastuskolmedega tegelast kahurite peale lasta. Winston Churchill sattus husaariks, sest ei suutnud jalaväeohvitserilt nõutud matemaatikaeksamit ära teha, hobusteväes matat ei nõutud. Kui 1784 Prantsusmaa kuningas keelas ohvitseriks ülendamast kedagi, kes ei suutnud neli põlve oma aadlipäritolu tõestada, siis kahurväge ja insenere keeld ei puudutanud.

Tundub mõistuspärane järeldada, et võimalik klassitäis lükatakse kuhugi, kus neist kõige saamatumgi hakkama saab.

Ilus on ju näidata tohutut isamaalisust, naiste kaasamist, mis kokku oleks üks paraad parketil; kogu maailma õiguslased jääksid rahule. Tea nüüd, kas see ongi kaitsejõudude uus eesmärk?

JÜRI PINO, kirjanik

[fotoallkiri]

Pankurite pataljon: paljud pankurid otsustasid koos ühiselt I maailmasõtta minna. Juuresoleval pildil kõik 20 meest olid Londoni piirkonna pankurid, kes liitusid Briti armeega 1914. aastal. Foto: www.rbsremembers.com

Jaga |