Kaalukeel (2): Kes sobiks presidendiks?

08. märts 2006


2001. aasta saabudes hakati meedias järjest rohkem kõnelema tulevastest presidendikandidaatidest. Savi, Kelam, Kreitzberg, Kallas, Laar, Tarand, Päts ... Rahvaliit tundus kobavat pimeduses. Kambjasse jõudis lõpuks uudis, et ettepanek on tehtud Enn Eesmaale. Kohapeal arutasime: miks ka mitte?
Õige varsti tulid teated, et Eesmaa loobus ning uus ettepanek tehti Arnold Rüütlile, kes olla ka nõustunud. Mitmed Kambja ärksamad ja sõnakaalu omavad inimesed olid pehmelt öeldes hämmingus. Kohtumistel Rahvaliidu juhtidega avaldasime muret ja kahtlust, kas Rüütel oma punase mineviku, kõrgevõitu ea ning vahetevahel rappajooksva keelekasutuse tõttu ikka on see kõige õigem Rahvaliidu kandidaat tulevase presidendi ametikohale. Meile tehti selgeks, et maarahvas on Rüütli poolt ning Rahvaliidul on hea võimalus ennast näidata ja maksma panna. Sellele vaatamata leidsime tookord, et Rüütel jääb nõrgaks.
Mõningase kurioosumina meenub, et esimene katse esitleda uut presidendikandidaati 2001. a. valimisteks tehti juba mitu aastat varem. 1999. a. kohalike omavalitsuste valimiste ajaks oli Tartu linn täis Andres Tarandi pilte, kus teda tulevase presidendina välja käidi. Kõik olnuks tore, kuigi natuke varajane, ent minu (ja paljude) arvates läks see kampaania "aia taha". Miks? Aga sellepärast, et Tarandi pildid kleebiti kõikvõimalike prügikastide peale! Oleks päris huvitav teada, kes selle idee rakendamisega tollal Tarandile karuteene tegi? Nagu teame, on tänapäeval "prügikastidele kleebitud poliitikud" täiesti tavaline nähtus. Ajad muutuvad, maitsed muutuvad, arusaamad ja inimesed ka.
Aeg aga tiksus omasoodu ning Isamaaliit otsustas oma musta pesu eesti rahvale vaatamiseks välja riputada. Presidendikandidaat Tunne Kelam mängiti 14. aprillil 2001. a. Isamaaliidu suurkogul pealtnäha elegantselt auti ning Peeter Tulviste pidi hakkama püüdma rahva poolehoidu. Selles vangerduses nähti istuva presidendi suunavat kätt, kuid õnneks mulle ei sobinud kumbki kandidatuur. Miks?
Kelam oli ja on kahtlemata väljapaistev poliitik, kuid mind on jäänud vaevama pealtnäha tähtsusetu, kuid mulle oluline seik tema eluloost. Nimelt see NLKP-sse astumise avalduse tagasilükkamise protestimine ja tõsimeelne üritamine, et kõigest väest kompartei liikmeks saada. Tahtis ta tõestada, et on ikka õige ja tulihingeline kommunist?! Või nagu tänapäeval mõned sinimustvalgeks muutunud endised punased seletavad, et nad tahtsid minna "süsteemi" seestpoolt õõnestama? Kui eeltoodud miinuspool maha arvata, sobinuks Kelam, kes oli ja on võimeline arvestama nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste tavadega, presidendiks päris hästi.
Tulviste oli kaugelt ja pealiskaudselt vaadatuna mulle meelde jäänud natuke närvilisena ja kergesti ärrituvana. Kelamiga ei anna võrreldagi. Kas ta ikka saab aru, et parlamentaarse vabariigi presidendina oleks tal kaduvväikesed võimalused suunata Eesti sisepoliitikat? Ka ei mõistnud ma, kuidas saab ja tohib üks professor ja eriti psühholoogiaprofessor endast nii kergesti välja minna.
Mida kavalat mõtles välja Reformierakond, kes taasiseseisvumisest saati on osanud olla igas pulmas (valitsuses) peigmees? Poliitilise kapitali suurendamise lootuses toodi ohvriks haldusreform. Juba siis oli enam-vähem selge, et valitsuskoalitsioon ei esita (ei suuda ega tahagi esitada) ühist kandidaati, ning presidendivalimine läheb valimiskogusse.
Siinkohal tegid reformikad suure vea: nad olid üsna veendunud, et valimiskogu hakkab valima ainult Reformierakonna (Savi) ja Isamaaliidu (Tulviste) vahel. Kuna valimiskogu liikmed tulid põhiliselt maalt ja olid valdade piiride nihutamise plaanidest ärritunud, siis Reformierakond kui selle ohu likvideerija võis tõepoolest loota nende poolehoiule. Rahvale selgitati, et vallad võivad edaspidi ühineda vaid vabatahtlikkuse põhjal. Kuigi sellise jutuga võis meelitada-püüda ainult lihtsameelseid ja rumalaid, tõusid Savi võimalused märgatavalt...
Samal ajal sõitis Villu Reiljan mööda Eestimaad ringi, tegi pimedaid nägijaks, jagas rumalamatele heldelt mõistust. Tema auto spidomeetril hakkas sel pikal valgustustuuril esimene kümme tuhat kilomeetrit täis saama ...

Urmas Ott – kelle maskott?

Presidendivalimiste-maratoni arvestatava kaaluga avastardi andis teleajakirjanik Urmas Ott oma telesaates "7 päeva mais". Enda arhiivi lapates leidsin märkmeid kolme presidendikandidaadi esinemisest. Ju nemad huvitasid mind tollal kõige rohkem.

(Järgneb)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)