Ilves – oravate ümmardaja

President Ilvese hiljutine väljaütlemine Reformierakonna suvepäevadel – jätkem halvustamine ja olgem riigi üle uhked – sarnaneb Ansipi retoorikale nagu kaks tilka vett.

Ärge kritiseerige valitsust!

Kui Ansip hurjutab opositsiooni kriitikat veel oma peast või mõne PR-õpiku nõuandel, siis Ilves kordab Ansipit lakeiliku ümmardajana, olgugi et tunneme Ilvest kui isepäist tegutsejat. Hirm kaotada presidendiamet on nii suur, et riigipeast on saanud oravate käpiknukk ja parempoolse koalitsiooni pantvang. Ta on tingimusteta valmis täitma kõiki peaministri erakonna soove ja kiitma valitsuse tegevust.

Presidendiamet on Ilvesele meeldima hakanud, kuigi see pole alati nii olnud. Kohtumisel Keskerakonna juhatusega juulis 2006 küsis Heimar Lenk temalt, kas Ilves ise tahab Brüsselist Europarlamendist ära tulla. “Ega ma eriti ei taha ka,“ kõlas vastus. Eks me  kõik mäletame Ilvese ülbet avameelsust Wikileaksis, et presidendi palk on väike, koht vaesevõitu ja võimuta.

Ent ponnistused selle nimel, et Arnold Rüütel mingil juhul teist ametiaega tagasi ei valitaks, olid tookord muljetavaldavad ja kestsid lausa aastaid. Võtame või nn. „Kadriorgia skandaali“ (mis hiljem osutus täielikuks blufiks), kus selle korraldajad ei pidanud paljuks ka alaealisi lapsi mängu tuua, et aga sopakogus, millega Rüütlite pere enne presidendivalimisi üle kallata, suurem oleks. Huvitav, kus siis olid Kapo silmad, et  toimuvat märgata ei tahetud?

Wikileaks: Ilves kandideeris põlgusest Rüütli vastu

Hoopis põhjalikuma ettekujutuse sellest, miks Ilvesel tuli presidendiks hakata, leiame Postimehe veebilehelt, kus on ära toodud ülevaade  Wikileaksi lekkinud diplomaatilistest salamaterjalidest. USA saatkonnast Washingtoni saadetud ettekandes presidendivalimiste kohta oli tsiteeritud Ilvese seisukohta, et ta olevat juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda siis, kui ta andis ära koha raadios Vaba Euroopa asumaks Eesti suursaadikuks Washingtonis; ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks.

Ilves: “Ma pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, millel on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.“ Põhjuse kohta, miks ta ikkagi oli nõus presidendiks kandideerima, on samas dokumendis öeldud, et Ilvese põlgus Arnold Rüütli vastu oli sedavõrd suur, et ta pidi kandideerima, kuna ei võinud kannatada väljavaadet “...veel viis aastat Rüütli ja tema kolhoosiesimehe mentaliteediga“, seisab ettekandes.

Loomulikult on Ilves teinud kõik selleks, et Edgar Savisaar ja Keskerakond kunagi valitsusse ei saaks. Kutsudes avalik-õiguslikus televisioonis rahvast üles Savisaarele hääli mitte andma ja kuulutades, et valitsusliidu moodustamist ta Keskerakonna esimehele ei usalda, sekkus ta valimistesse ja mõjutas räigelt valimistulemusi.

Samas oli Savisaare kõrvalejätmine pikalt ette kavandatud samm, sest juba enne presidendiks saamist ütles Ilves (ära toodud Wikileaksi dokumentides), et presidendiks saades  kasutab ta oma mõjuvõimu selliste poliitikute ohjeldamiseks nagu Edgar Savisaar ja Villu Reiljan, keda ta selgelt põlgab. Ilves lubas Eesti suunata liberaalsema majanduse ning USA-meelsema välispoliitika poole.

Inimlikul taluvusel on piirid

Reformistidele on Ilves mugav president, aidates eliidile vajalikud seadused välja kuulutada. Isegi töölepinguseadus, mis peaks Ilvesele justkui sotsiaaldemokraadile olema kui härjale punane rätt, sai heakskiidu, rääkimata pensioniea tõstmisest, soolise võrdõiguslikkuse seadusega Tallinna valimiste mõjutamisest või reast põhiseadusega vastuolus olnud seadusparandustest. Küllap saaks presidendilt rohelise tule ka seadus, millega pannakse odavmüüki Eesti Energia koos põlevkivikaevandustega – sest Ilvese enda mahitusel on ta seda ju kord üritatud juba teha.

Kas Eesti riigipea asi ei olegi märgata, et meil on suur hulk tööta ja vaesunud inimesi, kes peavad piirduma minimaalse tarbimisega või et toimetulekutoetuste maht on riigis paari aastaga kahekordistunud? Kas polegi presidendi asi, et  inimesed lahkuvad Eestist massiliselt, et meil nälgivad kümned tuhanded lapsed ja et hinnatõus on meil  Euroopa kiireim? Kas president ei muretsegi elektri- ja küttehinna tõusu pärast? Teab president üldse, et meil on Euroopa väikseim lastetoetus, et reaalpalk langeb juba 10. kvartalit järjest, et pensionid on külmutatud juba mitmendat aastat ja meeste oodatav eluiga on endiselt Euroopa väikseim? Kas president ei näe seoseid inimeste kannatuste ja poliitiliste otsuste vahel?

Kas ka opositsioonil tuleks kõik see presidendi kombel maha vaikida, et välja paistaks ainult kaunis klantspilt? Nii nagu kokkusurutud vedru paiskab end lõputul kokkusurumisel sirgu, on ka inimtaluvusel piirid. Edukultusel on traagilised tagajärjed.

MARIKA TUUS-LAUL

Riigikogu liige

Jaga |