Raha ei asenda väärikust

Elmar Lehtsaar,      14. märts 2007


Kibestumus, eriti kui selle on põhjustanud suur ebaõiglus, lausa ülekohus, võib jääda kogu eluks – aeg kõiki hingehaavu ei paranda.

Veel enne Eesti taasiseseisvumist ja kapitalismiteele naasmist, 1980-ndate aastate lõpul leidis grupp seltsimehi Haapsalus, et paras aeg on pääseda suurte rahade juurde – asutada oma pank. 1989. aasta novembris tehtigi Tartu Kommertspanga Haapsalu filiaal, millest 7. detsembril 1990 sai Eesti suurim erakapitalil põhinev kommertspank – Lääne Eesti Pank (LEP), uusettevõtluse võrse, millel 1992. aasta detsembris oli juba 10 000 klienti ja 3000 aktsionäri, neist 95% eraisikud.

Need olid keerulised ja rasked ajad. Inimesed otsisid võimalusi oma sääste kasulikult paigutada, püüdes rublade eest midagi veel muretseda, sest rahareform oli paistmas. Olime mures oma rahanatukese pärast. Jäädes uskuma petlikku reklaami suurtest intressidest, läks õnge meiegi pere – kandsime oma hoiused Haapsalu Hoiupangast üle Lääne Eesti Panka. Seniajani on jäänud selgusetuks, kuivõrd oli uue panga moodustamine seaduspärane ja riiklikult reguleeritud. Kas pangaasutajad olid üldse pädevad kandma sellist koormat? Või olid nad lihtsalt ebaväärikad inimesed – ütleksin: aferistidest sulid?

Mu ema (sünniaasta 1904) oli varem talunaine, ja seetõttu puudus tal pensionisaamiseks vajalik tööstaazh. Veel vanuigi käis ta tööl (matuse- ja peieraha kogumiseks). Koristajaamet tollases EPT Haapsalu rajoonikoondises oli raske ja must, talvisel ajal ka külmavaevane. Oma pisikesest palgast pani ema iga kuu 25 rubla hoiuarvele.

Alates 20. juunist 1992 hakkas Eestis kehtima uus raha – kroon. Siis tuligi meie perele hävitav löök – LEP läks pankrotti! Kaotasime praktiliselt kõik, mis meil oli hoiustatud.

Seniajani ei suuda ma unustada oma ema näoilmet, kui talle teatasin, et meil polegi enam pangas raha. Selles oli hingeliselt murduva vanainimese valu raskelt teenitud ja nüüd kaotsiläinud raha pärast, kui ta küsis: „Aga kuhu meie raha siis sai???" Ma ei osanud hingeliselt kokkuvarisenule midagi kosta. Praegugi küsiksin veel isegi: kuhu ja kellele meie hoiused läksid? See polnud ju vesi, mis oleks maha voolanud ja maasse imbunud. Arvatavalt läksid need rahad kellegi taskusse. Kui uskuda hilisemaid nn rahvajutte, võisid pangategelinskid, keda praegugi mõni peab väärikateks inimesteks, vormistada endile suuri pikaajalisi (kuni 20 aastaks!) laene ning kantida miljoneid oma kinnisvarasse. Mitte ei usu, et needsamad käesoleval ajal vaesed on!

Nende teiseks käiguks oli tekitada pankrot. 1994. aasta veebruaris kuulsimegi: väikehoiustajad saavad tagasi vaid 5–6% hoiustatust. Maikuus panime oma ema maamulda ja jäime matusekulude tõttu rahalistesse raskustesse. Kuigi juristilt kuulsime, et sellistel puhkudel tagastatakse väikehoiustajatele kogu hoius, see nii polnud – raha me ei näinud.

Mina jäin peale hoiuste ilma ka LEP-i aktsiate eest makstust (ühe aktsia väärtus oli 1100 rbl), sest tagasi neid ei ostetud, öeldi vaid: raha ei ole!

Panin siis kogu oma mure kirja, kuid meie maakonnalehes seda ei avaldatud. Tollase peatoimetaja ütlemine oli: „Ega jõukad selles süüdi ole, et teised vaesed on!" Ei mäleta ka, et panga põhjaajamisest ja sel puhul vajalikust juurdlusest oleks ajalehes mingit selgitust olnud – kõik lihtsalt vaikiti ebaväärikalt maha.

Ent kõik polnudki siiski kadunud – 1995. aasta jaanuari alguses saime oma pere hoiusest tagasi pankrotimenetlusega (panga varade müügist saadud raha jaotati hoiustajate vahel) ette nähtud naeruväärse summa 15%, mille eest nüüd võis osta vaid mõne pätsi leiba. Meie perele oli see pärast taluvara kolhoosi võtmist teine represseerimine, seekord iseseisvas Eesti Vabariigis.

Meiesuguseid vääritute pangapidajate ohvreid, kelle raha lasti „teadmata suunas" tuulde minna, oli aga tuhandeid.

Kirjutan seda murest selle üle, kuidas praegu tagada, et tähtsaid otsuseid tegema – ka Riigikogus ja valitsuses – pääseksid tõeliselt väärikad inimesed, keda ei iseloomustaks minevikus toime pandud ebaausad teod. Soovin väga, et need, keda rahvas Riigikogusse valis, oleksid arukad ja seaksid ametisse Vabariigi Valitsuse, kuhu kuuluvad ainult kõige õigemad ja väärikamad rahva esindajad.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)