Stefi sünnipäeval eksitati raadiosaatjaga tanke

VAINO KALLAS,      05. september 2001


Neil 20. augusti minuteil kümme aastat tagasi, kui Rakvere varjulises haiglapalatis nägi ilmavalgust väike Stefi Tamm (pildil), jätkus kaugel rindelinnas Tallinnas äge võitlus riigi vabaduse eest. Vaid vähesed teavad, et lisaks tulistele debattidele parlamendis, teletorni kangelaslikule kaitsmisele, Eesti Raadio ja ETV barrikaadidele, pidas väike grupp raadioamatööre ülisalajast sõda eetris.
Kodused saatjad häälestati vene sõjaväes kasutatud sagedusele ja rikuti nii ära Pihkvast saabunud soomustransportööride raadioside keskusega.
Võibolla just tänu vigasele raadiosidele jäi andmata käsk Toompea ründamiseks, arutleb oma artiklis teenekas sidetöötaja Vaino Kallas.

Kuna Eesti NSV kõik telefoniühendused olid tsentraliseeritud süsteemi tõttu kontrollitavad ja vajaduse korral ka kergesti katkestatavad, oli taasiseseisvumise eelõhtul tarvis luua oma sidesüsteem, mis toiminuks ka kriisiolukorras ja allunuks vaid Toompea eestimeelse võimu korraldustele
Side katkemise ärahoidmiseks võimaliku häda puhul rajati Eestis juba 1991. aasta suvel alternatiivne sidevõrk. Teatavasti on elekterside (telefon, telegraaf, faks) riigi struktuuride funktsioneerimisel üks vajalikumaid infrastruktuuri harusid, ilma milleta pole võimalik info liikumine riigi ametkondade, majandusharude, organisatsioonide ja asutuste, aga ka üksikisikute vahel. Seepärast on elektersidet õigustatult nimetatud ka riigi närvisüsteemiks.

Sidekanalitel militaarne tähtsus

Nõukogude ajal toimis telefoni- ja telegraafiside selliselt, et kõik Eesti linnad ja maakonnad said sidekanaleid pidi üksteisega suhelda vaid läbi Tallinna, kus asus tsentraalne kaugejaam. Välismaaga toimisid telefoniside ühendused ainult läbi Moskva, kus asus rahvusvaheline kaugejaam. Samal ajal olid need sidekanalid ja kõik kaugsideliinid kaudselt KGB vastavate teenistuste kontrolli all.
Kuna kõik riigisisesed ja välisriikidega peetavad telefoniühendused olid sellise tsentraliseeritud süsteemi tõttu kontrollitavad ja jälgitavad, siis järelikult olid need vajaduse korral ka kergesti katkestatavad. Infosulg on aga kriisisituatsioonis teadagi äärmiselt ohtlik. Just niisugune oht oli Eesti taasiseseisvumise eelõhtul, kus siinsete nõukogude jõustruktuuride sekkumine ja nende poolt riigisiseste ja riigist väljuvate sidekanalite katkestamine põhjustanuks ettarvamatu seisukorra.

Kodukaitse piiri valvama

1990. aasta augustis asus Eesti ida- ja lõunapiiri majanduspiirina valvama sama aasta mais loodud Kodukaitse. Juba üsna pea pingestus olukord meie lõunapiiril. Riia OMON ründas korduvalt piiripunkte Luhamaal, Muratis ja Iklas. Samal ajal puudus neis piiripunktides aga normaalselt funktsioneeriv telefoniside piirkondlike staapidega.
Ikla piiripunkt suhtles Pärnu staabiga mööda kohalikke telefonliine läbi mitme telefonijaama, mistõttu see sideühendus oma viletsa kvaliteedi tõttu polnud praktiliselt kasutatav.
Puutudes tihedalt kokku Ikla piiripunkti tollase ülema Viktor Hanseniga, otsustasime rajada piiripunkti ja staabi vahel alternatiivsed sidekanalid, kasutades Tallinna-Riia vahelisi kaugside kaabelliini, mis siis oli veel Leningradi Kaugside Valitsuse kontrolli ja KGB järelvalve all. Seetõttu tuli tegutseda varjatult. Sidekanalite rajamisest oli teadlik vaid mõni minu lähedane kaastöötaja. Lõpptulemusena valmis Ikla piiripunkti ja Pärnu Kodukaitse staabi vahel kaks analoogsidekanalit, mis toimisid ööpäevringselt ja ega olnud nõukogude jõustruktuuride poolt kontrollitavad.
Info sidekanalite rajamisest jõudis ka Toompeale. Tollane valitsusjuht (Savisaar) kutsus siinkirjutaja välja. Sain ülesande võtta Toompeale kaasa mõni lojaalne, vabariigi sidestruktuuri hästi tundev sidespetsialist.

Peaminister mõistis alternatiivside vajadust

Kutsusin neli kolleegi, kelleks olid tollane Kaugside ja Televisiooni Tehnikasõlme ülem Hans Kruus, Tallinna kaugejaama juhtivinsener Leo Valvik, Kose kaugside jaoskonna juhataja Armi Kuriks ja sama jaoskonna insener Ants Einroos. Nende meeste lojaalsuses võis kindel olla.
Savisaar võttis meid vastu koos minister Raivo Varega. Peale meie olid kohal veel mitu juhtivat raadioamatööri Eesti Raadioamatööride Ühingust.
Peaminister teatas, et seni kuni Eestis viibivad nõukogude väeüksused ja teised idanaabri jõustruktuurid, ei ole välistatud Eesti info- ja sidekanalite töö katkestamine jõuga. Selle vältimiseks tuleb kiiresti luua alternatiivsed sidekanalid Toompea ja kõigi maakonnakeskuste vahel. Samuti on vaja luua alternatiivne sideühendus Soomega.
Sidetöötaja hinnangu põhjal selgus, et kriitilisel hetkel võib kogu vabariigi telefoniside paari tunniga täielikult halvata, mille tulemusel katkeb side Tallinna ja maakonnakeskuste ning maakondade vahel. Seda võimaldab Tallinna telefonikaugejaam, kus osa tehnilisest personalist moodustavad nõukogude sõjaväelased, kellest paljud on seotud Interliikumisega.
Tallinna kaugejaama juhtivinsener Leo Valvik informeeris, et ta on omal algatusel loonud Helsingiga alternatiivsed sidekanalid, mille eksistentsist teab vaid tema ja veel mõni lojaalne kaugejaama töötaja.

Raadioamatöörid ööpäev läbi otseeetris

Peaminister tegi sidetöötajaile ülesandeks moodustada töögrupp ja töötada välja ettepanekud kogu vabariiki hõlmavate, alternatiivsete sidekanalite töölerakendamiseks. Aega anti kaks nädalat.
Raadioamatöörid pidid ööpäev ringi eetrit jälgima ja fikseerima kõigi nõukogude sõjaväeosade raadioühendused. Tuli välja selgitada nende raadiojaamade töösagedused. Samuti said raadioamatöörid ülesandeks luua usaldusväärsed kontaktid mõne soome või rootsi raadioamatööriga, kelle kaudu oleks kriisisituatsioonis võimalik lähetada infot väljaspoole Eestit. Vajalikud ruumid raadioseadmete paigaldamiseks Toompeale eraldas peaminister lossi ülemisele korrusele veel samal päeval.
Tutvunud Toompea sidega, selgus, et peale Tallinna automaatjaamaga ühendatud kohalike telefonide olid seal küll ka mõned otsekanalid Moskva ja Kadrioruga, kuid need töötasid läbi KGB sidekeskuse ja olid seega pideva kontrolli all. Toompea ja maakondade vahel alternatiivsete sidekanalite loomist takistas vajalike ühendusliinide puudumine Toompeal.

Salajane kaabel Toompeale sidemeeste teadmata

Töögruppi kuulusid ülalnimetatud sidetöötajad, kuhu oli kaasatud veel paar kompetentset sidespetsialisti. Käidi koos neli korda, mille käigus töötati välja Toompea lossi (valitsuse) ja maakondade vahelise sideühenduste loomise alternatviine variant. Selleks oli vaja Toompea ja Kosel asunud kaugsidekeskuse vahele tööle panna kaks raadioside kanalit.
Kose sidekeskuse ja maakondade vahel olid ühendusliinid juba olemas varem loodud õhukaitse süsteemi kanalite näol, mida enam ei kasutatud. Töögrupp kavandas ka reservvariandid maakondadega täiendavate sidekanalite töölerakendamiseks.
Määratud ajal kohtuti valitsusjuhiga uuesti, ja lisaks töögrupi poolt välja töötatud tehnilisele lahendusele otsustati paigaldada Tallinna kaugejaama ja Toompea vahele täiendavalt veel ka sidekaabel. Viimane tuli paigaldada aga vabariigi side juhtivtöötajate teadmata…
Samal ajal alustasid raadioamatöörid aparatuuri ja antennisüsteemide paigaldamist Toompeale. Sai teatavaks, et võimaliku ekstreemolukorra puhul ei ole amatöörraadioside loomine meie põhjanaabri raadioamatööridega võimalik, kuna Soome presidendi kantselei oli Soome raadioamatööridel ära keelanud info vahetamise Eesti amatööridega poliitilistel teemadel. Samal ajal olid aga raadioamatöörid saanud kokkuleppele Põhja-Rootsi amatööridega, kes olid nõus Eesti sündmuste kohta välismaailmale infot edastama.
Kõik nimetatud ettevalmistused alternatiivse sidesüsteemi käivitamiseks lõpetati umbes paar nädalat enne Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamist.

Pärnu kaugside eestimeelsete kontrolli alla

Side valdkonnas toimus neil päevil veel teisigi seni avalikustamata sündmusi. Kohe peale Viliniuse telemasti ründamist kurikuulsa OMON-i poolt, pandi tollal Riias asunud Balti sõjaväeringkonna ja Pärnu sõjaväelennuvälja staabi vahel tööle paar uut sidekanalit (Pärnu sõjaväelennuvälja ülem oli samal ajal ka Pärnu linna garnisoni ülem). Kuna oli teada, et nimetatud sidekanalite kiire töölerakendamise põhjuseks olid Balti riikide murrangulised sündmused, otsustasime võtta need kanalid Pärnu kaugside vahejaamas alalise kontrolli alla.
Kuigi neil kanalitel edastatav info oli kodeeritud, oli info edastamine ajaliselt fikseeritav. Iga kord, kui algas info edastamine, katkestasid vahejaama valvetöötajad kanalite töö. Nii jõudsid Balti sõjaväeringkonnast saadetud korraldused Pärnu garnisoni staapi tublisti hakituna, mistõttu need suures osas täitmata jäid. Katkenud sideseanssidele järgnenud sidekanalite tehnilise seisukorra kontrollimisel sõjaväe sidelaste poolt leiti sidekanalid alati täielikult töökorras …
Sel ajal töötas Tallinna lähistel vene elanikkonda Eesti taasiseseisvumise vastu agiteeriv Interliikumise raadiojaam "Nadeþda". Selle toimetus ja stuudio asusid Tallinnas ja neid ühendav sidekanal käis läbi Tallinna telefonikaugejaama. Ka kaugejaama töötajad eesotsas Leo Valvikuga tegutsesid analoogselt Pärnu v?imendusjaamaga ning katkestasid Interliikumise räigesisulised ja eestlaste iseseisvumist taunivad saated.
Kuigi Eestis kurikuulsat OMON-i ei loodud, polnud välistatud telemastide h?ivamine miilitsaüksuse v?i vene s?javäelaste poolt. Tallinnas asusid Kaitseliit ja Kodukaitse koos tuhandete linnaelanikega Raadiomaja kaitsma.
Pidanud n?u tollase Pärnu linnapeaga, leidsime, et v?imaliku Pärnu telemasti h?ivamise korral peaks jääma v?imalus elanikele info edastamiseks. Paigaldasime koos paari Pärnu telemasti töötajaga linnas üles konspireeritud raadiosaatja, mis töötas Pärnu saatja sagedusel. Seda oli v?imalik vastloodud alternatiivsete sidekanalite abil ka Toompeaga ühendada. Saatja v?imsusest piisas Pärnu linna ja selle ümbruse katmiseks raadioleviga.
20. augusti süngel hommikul, kui Tallinna saabus Pihkva diviisi tankikolonn, üritasid selle üksuse s?durid h?ivata Tallinna teletorni.

Segajad häälestati tankiraadio sagedusele

Teatavasti sulgesid kolm raadiorelee valvetöötajat end torni ülemise korruse aparatuuriruumi ja blokeerisid torni lifti. Hiljem on seda sidetöötajate käitumist hinnatud kui teguviisi, mis hoidis ära telemasti hõivamise.
Tehnilisest küljest vaadatuna polnuks vene sõjaväelastel telemasti töö täielikuks seiskamiseks üldse vaja masti ülemist korrust hõivata. Piisanuks, kui nad oleksid sisenenud alumise korruse energeetikaruumi ja seal elektritoite süsteemid välja lülinud või need rikkunud.
Telemasti juurde saabunud tankikolonni komandöridel polnud aga püsivat raadiosidet Tallinna garnisoni ja teiste väeosade staapidega, mistõttu ei saadud kohe vajalikke korraldusi ja nende tegutsemine venis. Põhjuseks oli siin häritud raadioside. Nimelt lülitasid Toompeal asunud raadioamatöörid iga kord, kui sõjaväelaste raadiosaatjad tööle hakkasid, nende töösagedusele segava tooni, mis edastatavast infost arusaamise vastuvõtmisel võimatuks tegi. Selle tegevusega saavutati sündmuste arengu venimine ajani, mil tankikolonni komandör sai Pihkvast korralduse tagasiteele asumiseks.
Raadioamatööride korraldatud eetrisegamine lindistati ja mängiti hiljem ka ühes Eesti Raadio saates maha. On raske oletada, mis oleks juhtunud, kui tankikolonnil oleks siinsete jõustruktuuride staapidega säilinud korralik raadioside. On võimalik, et neile oleks antud hoopis käsk Toompea hõivamiseks …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)