Eestluse vaevad

Tegelikult on lugu hullem. Asi pole selles, et jageleksime mingite võõraste asjade pärast, vaid selles, et me endagi asjade pärast jageleme, kui piltlikult öelda, nagu hitlerlased või nagu stalinistid. Ning segame neisse ka vöörad asjad.

Milles on põhjus? Raske öelda. Alustan kaugemalt, et lugejal oleks kergem ise otsustada.

Võib-olla on põhjus selles, et asume Ida-Euroopas. Öeldakse, et vaidlusest sünnib tõde. Paraku kipub olema nii, et too on Lääne-Euroopa, kus vaidlus sünnitab tõe. Ida-Euroopas sünnib vaidlusest pahatihti kakelus.

Sest meie, idaeurooplased, asume piiril. Oleme olnud liig palju ajaloo objektiks, meist idas ja läänes või Ida-Euroopast endast tekkinud impeeriumide valduses. Laskumata Ajaloo sügavustesse ja kõikidesse tema keerdkäikudesse, piisab, kui meenutada viimastki, äsjalahkunud sajandit, mil Ida-Euroopa vaevles kahe,  lääne- ja idapoolsema suurvõimu haardes ja mitmetes okupatsioonides. Omamata võimalusi teha omaenda valikuid või sunnituna tegema neid valikuid, suuremaid või väiksemaid, mis toetavad suurvõime, Berliini  ja Moskvat, teenides neid või nende poole  kiigates. See jättis jälje nii rahvastesse kui ka inimestesse (täpsemalt, niisugustesse inimestesse, kelle kutsumuseks onteha poliitikat).

Jonnakad ja pika vihaga eestlased

 XX sajandi algul kirjutas üks Venemaal ilmunud entsüklopeediaid, iseloomustades Balti provintside rahvaid, eestlaste iseloomust, et me olevat jonnakad ja pika vihaga. Ei julge kohe n-ö jalapealt hakata otsustama, mis on sellise määratluse põhjuseks.

On's need jooned tingit meie soomeugrilisusest? Veel nõukaajal nägin Soome ajakirjas karikatuuri, millega soomlased iseloomustasid sealset, s.o iseenda poliitilist kultuuri. Ühel pool lauda oli kaks, teisel pool kolm tegelast – niipalju nende tähtsamaid erakondi hetkel  Soome lahe taga toimimas täpselt oligi. Ühed karjusid: „Ei – sosialistit!”, teised „Ei – porvarilliset!” See oli siis juba pikaajalise demokraatiaga ja sellele omaste kompromissidega harjunud Soome, kus enda poliitilist elu võidi ka kaude läbi sellise prisma näha. Ent pärast iseseisvumist olid soomlased 1918. aastal maha saanud üsna verise kodusõjaga.

Kuid tegu pole üksnes Ida-Euroopa nähtusega: senine orjarahvas vabaneb võõra ikke alt ja hakkab õppima end ise valitsema, lakates senise pealinna ja valitsejarahva poole vaatamast. Armastame end kangesti võrrelda iirlastega ning viidata ja vaadata Iiri Vabariigi kui eeskujumaa poole. Käime seal õppimas mitte üksnes majandust, vaid ka poliitilist elu. 1922–1923 pidasid parlamentaarse demokraatia rajanud riigi, Suurbritannia  alluvuses ja Ühendkuningriigi raamides elanud ja kujunenud iirlased isekeskis maha verisemagi kodusõja, kui autoritaarsevõitu Tsaari-Venemaa rahvaste vanglast vabanenud soomlased veidi varem. Iirlased sõdisid tingimuste üle, kas ja kuidas Londoniga rahuleping (a la Tartu rahu) sõlmida ja iseseisvus omandada.

Vabanenud rahvad pole tänulikud

Selle sõja käigus hukkus iseseisvuse välja võidelnud rahvuskangelane, sõja peamisi juhte, hulljulgete operatsioonide algataja. „Vabanenud rahvad pole tänulikud,“ ütles kunagi konservatiiv Bismarck. „Ka oma poliitikute vastu mitte.“

Mõned aastad tagasi ei leidnud  Iiri vabadusvõitluse algataja ja ühe juhi, Iiri revolutsiooni Napoleoniks nimetatud mehe elust vändatud film Eestis vaatajaid ja selle linastamine katkestati planeeritust varem. Seda Tartuski.

Kõige selle taustal on eestlased  oma probleemide käsitlemisel isegi  väga rahumeelsed olnud. Papa Jannsen kirjutas omal ajal ligikaudu nii: eestlane võiks parem olla kui ta on. Ilmselt tal oma tegevusega õnnestus meile ja meie poliitilisele kultuurile siiski parem vundament rajada, kui me ka ise seda usume.

Kodusõda pole meil nüüd, kaasaegses maailmas, eriti pärast Euroopa Liitu pääsemist, enam võimalik maha pidada. Seetõttu vaidleme viimasest suurest sõjast, mis meid, suuresti meie endi tahtmata, kahte leeri jagas, ja okupatsioonidest jäänud probleemide üle endiselt kirglikult, valame oma sappi välja ja kraakleme närviliselt internetis, otsides endi keskelt vaenlasi, ikka suuremaid ja silmapaistvamaid, et neid siis jõudumööda, kuid endale ohutult tümitada.

Tean, et kusagil on oponent, kes nüüd ütleb, et „Eestlase parim toit on teine eestlane!”, pläragu Jaanson, mis tahab. Ei ole ma selle väitega nõus, pole kunagi nõus olnud!

Veendumus ses suhtes tekkis, kui lugesin nende välismaalaste memuaare, kes olid eestlastega rasketes oludes kokku puutunud. Kõik nad rõhutasid eestlaste suurt ühtehoidmist ja abivalmidust üksteise suhtes. Veendumus selles tugevnes, kui hiljuti juhtusin raadiost kuulma üht intervjuud meie keskel elava vene naisintelligendiga, kes kinnitas, et tal on samalaadse lektüüri mõjul tekkinud samasugune mulje.

Kas pole see üksteisesöömise-kõnekäänd tekkinud sellest, et esitame oma  suguvendadele ühtehoidmise suhtes suuremaid nõudmisi, kui seda teised rahvad  oma rahvuskaaslaste suhtes teevad?

Eks tugevda see lootust, et kui kunagi lähimineviku tolm maha vajub, õpime endigi probleeme lahendama mõistlike kompromisside vaimus.  

Tegelikult mõtlesid ju kõik viimases suures sõjas  võidelnud eestlased, et nad sõdivad Eesti eest, mitte Hitleri ega Stalini eest. Kõik või vähemalt valdav enamus. Just Eestile tahtsid nad oma tegevusega kõige paremat. See, kuidas välja kukkus, ei sõltunud aga neist.

KAIDO JAANSON, Tartu Ülikooli emeriitdotsent

Jaga |