Võlakatk tõmbab hinge kinni

 Keegi ei tea, millega selline olukord lõppeda võib. Parsons kirjeldab üht 50-ndais eluaastais endist tähtsat finantssektori tegelast, kes nüüd lamab päevad läbi köögipõrandal ja abikaasa peab valvama, et ta enesetappu ei üritaks.

Parsonsi väitel pole ta kunagi näinud nii paljusid inimesi oma tööd kaotamas kui praegu. Noored kolivad tagasi vanemate juurde elama. Inimestel on raske abielu lahutada, sest keegi ei saa endale lubada varajagamist keset kinnisvarakrahhi.

Käes on ajad, kus pole enam oluline omada hunnikut kinnisvara, luksuskella või eralennukit. Oluline on lihtsalt hakkama saada. Kangelaseks saavad need, kes suudavad kõikidest kriisidest välja tulla oma kodu, töökohta ja peret säilitades.

Parsons kirjutab, et rasked ajad muudavad inimesi sallimatuks immigrantide vastu. Inimesed saavad kadedaks ka nende suhtes, kes enamuse arvates liiga palju teenivad.

Enamik maailmast on juba tükk aega tagasi mõistnud, et sotsialism ja kommunism „ei tööta“, sest need poliitilised ideoloogiad lämmatavad individuaalse loova vaimu. Kuid nüüd nähakse Parsonsi arvates sedagi, et ka puhas turukapitalism „ei tööta“, sest suur ja kontrollimatu ahnus viib lõpuks pankade pankrotistumiseni, miljonite töötuteni, tervete rahvaste kollapsini. Näiteks oletab Parsons, et tulevikus ei saa enam pidada mastaapseid sõdu, sest selleks pole raha, ning sõjad tulevad väiksed ja räpased, ent odavad.

Parsons mõtiskleb, et rasked ajad võivad kaasa tuua senisest vähem materialistliku, hoolivama ühiskonna. Ent rasked ajad võivad pöörduda ka teises suunas.

-o-

Jaga |