Kogemused maksavad!

Osaliselt vastab see arvamus kindlasti tõele. Piisab kui vaadata mõnda teledebatti, kasvõi näiteks ETV saadet „Foorum". Selles saates esinevad tihti sõnakad ja toredad noored, kes oma vanusele vaatamata on juba üsna söakad ja asjatundlikud. Saates võib kohata ka väga erudeeritud ja heades Lääne ülikoolides õppinud poliitikuid. Debattides võib vahel kohata päris noorukesi poliitikuid, kelle teadlik elu on kulgenud suuremalt jaolt juba iseseisvas Eesti riigis. Vahel armastatakse neid kutsuda „vabaduse lasteks". Kindlasti on nad meie poliitika tulevik ja meil on põhjust selliste noorpoliitikute üle uhkust tunda.

Kuid põlvkondade vahetumisel on ka teine pool. Kindlasti on valdkondi, kus teatud spetsiifika tõttu „teevad ilma" noored inimesed. Need on ülikiirelt arenevad valdkonnad nagu infotehnoloogia, kommunikatsioon jne. Need on elualad, mis on oma eluõiguse võitnud suhteliselt hiljuti, mille ajalugu on lühike, kui mitte olematu. Vanade olijate kogemuste ja elutarkusega pole neis valdkondades eriti midagi peale hakata. Pigem on väärtusteks uuenduslikkus, riskijulgus, originaalsus ja traditsiooniliste vaateviiside eiramine.

Me võime ju vaielda selle üle, kas näiteks rahandus on selline valdkond, kus nooruslik riskijulgus ja reeglite eiramine peaksid olema enam väärtustatud kui tasakaalukus, konservatiivsus ja riskide maandamine. Kuid poliitikaga on küll asjad teisiti. Poliitika on eluala, kus kogemused ja elunähtuste ning protsesside laiemasse konteksti asetamise võime on täpselt sama väärtuslik kui riskijulgus, originaalne mõtlemine ja nooruslik idealism. Poliitika on kompromisside kunst, kompromissid aga sünnivad paremini elutarkuse ja traditsioonide väärtustamise pinnalt, mida peetakse tavaliselt staažikamate poliitikute tugevamaks küljeks. Ideede ja poliitikate ellurakendamine aga kukub sageli just noortel hästi välja - vaadakem kasvõi Keskerakonna ridadest välja kasvanud noori linnaosavanemaid!

Poliitikas nagu eluski peab valitsema tasakaal. Poliitika ei tegele ju üksnes ühiskonna ühe valdkonnaga, vaid hõlmab neid kõiki, ja nii ei saa poliitikas ühe põlvkonna kõrvaletõrjumine ning teisega asendamine anda häid tulemusi.

Siinkirjutaja ei pea õigeks vana kaardiväe kõrvaletõrjumist „põlvkondade vahetumise" sildi all. „Põlvkonnavahetusena" propageeritakse üldjuhul üle keskea jõudnud inimeste toorest „üle parda heitmist" kui midagi edasiviivat ja edumeelset. Noored olevat ausamad ja puhtamad „sotsialismiaegsetest pahedest". Kes aga vähegi inimsoo ajaloo vastu huvi on tundnud, saavad suurepäraselt aru, milline illusioon on kujutlus ühe põlvkonna suuremast eetilisusest eelmise põlvkonnaga võrreldes. Nende „sotsialismiajastu pahede" puhul tuleb tõdeda, et kindlasti ei ole totalitaarse ühiskonnakorra kogemus vanematel poliitikutel mööda külgi maha jooksnud. Tänu sellele on neil tunduvalt lihtsam õigel ajal ära tunda kasvõi tänapäeva Eestis aeg-ajalt pead tõstvaid „väikesi brežneveid", kelle arvates on olemas ainult üks õige arvamus, ning see on vaid nende arvamus. Kõigil teistmoodi mõtlejatel oleks aga targem oma mõtted endale hoida.

Olen veendunud, et iga vanuserühm on oma elukogemustega, maailmanägemise viisiga ja arengutasemega väärtus omaette. Iga vanuserühm saab koos teistega tegutsedes anda erakonna ja ühiskonna heaks oma parima nii nagu on kõige parema sisekliimaga ja tulemuslikemad just need kollektiivid, kus töötavad koos väga erinevas vanuses inimesed.

Kallid vanemad Keskerakonna mõttekaaslased, palun ärge astuge liiga vara kõrvale, me vajame teid ja teie mõtteid ning kogemusi! Aitab sellestki, et Eesti ühiskond parempoolse meedia eestlaulmisel on juba viisteist aastat üle keskea jõudnud inimesi liiga vara kõlbmatuteks lahterdanud ja maha kandnud. Keskerakond ei peaks sellega kaasa minema! Meie toetajaskonna hulgas on vanemaid inimesi rohkem kui teistel erakondadel. Seetõttu on eriti tähtis see sõnum, mille saadame välja just vanematele vanuserühmadele. Mida me neile siis ütleme, kui oleme ise „põlvkonnavahetuse" käigus nende eakaaslased poliitikategemisest kõrvale tõrjunud? Kas see uus poliitikute põlvkond enam kõnetabki neid või taanduvad nad pärast seda veelgi enam kuhugi ühiskonna äärealadele?

KESKMÕTE: Poliitikas ei saa ühe põlvkonna kõrvaletõrjumine ja teisega asendamine anda häid tulemusi.

LAURI LAASI, Riigikogu liige

Jaga |