Euroopa enne suurt uputust

Kaks karmi asja on viimased pool aastat mind murelikuks teinud. Need on seakatk ja pagulased. Kui seakatk kannab üheselt Aafrika nime, siis pagulaste puhul on Aafrika vaid osa sellest. Tõsi, oluline osa. Vahepeal tundus, et korraga on käimas lausa kaks uut sõda.

Seakatku-rindelt tuli iga päev Eestimaa eri paigust uusi ja ärevaid teateid. Et see paik on langenud ning ohvreid on nii ja nii palju. Või et too paik on kohe-kohe langemas. Immigrantidega on olnud seni teistmoodi. Nende hordid pole meie piire veel ületanud ja „lahingud“ käivad esialgu sealpool piiri. Kuid ärevaks teevad needki rindeteated.

Luksuslaev "Euroopa Liit" upub

Tundub, et suur ja ilus luksuslaev nimega „Euroopa Liit“ upub. Muusika küll mängib ja restoranides lõbutseva rahva klaasides kihiseb šampanja, kuid alumistes koridorides loksub juba vesi. Luksuslaeva pardas haigutab mitu kohutavat auku.

Veeks, mis Euroliidu nime kandvasse laeva tungib, on vaeste lõunamaade rahvas. Euroliidu lõunapiir ei pea, ja iga jumala päev saabuvad siia tuhanded uued immigrandid. Kõik, kes jala maha saavad, võetakse kenasti vastu, antakse katus pea kohale, söödetakse kõht täis ja jagatakse lisaks ka taskuraha. Sõja jalust pagejatega tuleb ju armuline olla.

Kuid kohale jõudes asuvad saabujad kiiresti liikuma. Ühed hordid liiguvad ühes suunas, teised teises. Peamisteks sihtmärkideks on Saksamaa ja Rootsi.

Kui seni migrandid eelistasid arenenud tööstusriikidest USA-d, siis mullu läks esikoht Saksamaale. Toona saabus sinna 173 000 inimest, USA jäi oma 121 200 valdavalt Mehhikost saabunuga kaugele seljataha.

Tänaseks on asi kordades hullemaks muutunud. Aasta pole veel lõppenud, aga juba on ametlikel andmetel Saksamaale saabunud üle 800 000 immigrandi. Tegelik arv on ilmselt veelgi suurem. Esimesed viis riiki, kuhu migrandid saabuvad, on (tähtsuse järjekorras) Saksamaa, USA, Türgi, Rootsi ja Itaalia – nende õlule langeb 60 protsenti põgenikest.

Suhtarvuna on suurim koorem rootslaste kanda. Viimase viie aasta jooksul tuleb seal tuhande elaniku kohta keskmiselt 24,4 asüülitaotlejat. Järgnevad Malta, Luksemburg, Šveits ja Montenegro. Kuid kõlbavad ka teised.

Kui mullu saabus põhjanaabrite soomlaste juurde vaid 3500 tulijat, siis praeguseks on neid juba üle 80 tuhande ehk mullusest 15 (!) korda enam. Ja aasta pole lõppenud!

Kui laevapardas augud, on kaks võimalust – kas need suudetakse kiiremas korras kinni lappida, või alus upub. Poolik lahendus on see, et iga reisija sulgeb oma kajuti ukse.

Just sedamoodi mitu Euroopa riiki täna mõtleb. Kui Euroliit ei suuda pagulaste tulva peatada, tuleb oma piir kinni panna, olgu või tara ette ehitada. Nii hullu olukorda kui täna pole peale viimast ilmasõda olnud. Nii palju migrante pole hiljem Euroopasse saabunud. Soomes oli sama hull lugu viimati 1919. aastal, kui Venemaalt pagesid valged.

Meie süda on suur, aga võimalused piiratud

„Meie süda on suur, aga võimalused piiratud,“ tunnistas hiljuti Saksamaa president Joachim Gauck. Täpsemalt poleks Euroopa rikkaima riigi pea saanud öelda. Teiste sõnadega, isegi mitte Saksamaa ei suuda maailma päästa.

Septembri algusest tulvab Saksamaale 10 000 immigranti päevas – ametlikel andmetel. Saabujate tegelik arv on palju suurem. 70 protsenti saabujatest on ilma igasuguse kvalifikatsioonita ja nad täiendavad töötute armeed. Ekspertide hinnangul on neid väga raske tööturule integreerida. Pigem on tegemist integratsiooniga sotsiaalkaitsesüsteemi. Kuid Saksamaa sotsiaalkaitsesüsteem on allaandmise märgiks juba käed üles tõstnud, sest nii paljude pagulastega hakkama saada ei suudeta.

Ägab ka teine paradiis – Rootsi. 190 000 tänavust immigranti on ka neile liig mis liig. Nad tahaksid neist 45 000 „ära anda“.

Sakslaste kogemus

Tänaste sündmuste mõistmiseks tasub uurida kahe riigi – Euroliidu „ema“ Saksamaa ja meie hea ülemerenaabri Rootsi – kogemusi. Just nemad on juba hulk aastakümneid pagulastega tihedalt kokku puutunud.

Peale sõda võttis Saksamaa halastajaõe-hoiaku. Kuna Hitleri aegadel olid paljud riigid saksa rahvale heldelt peavarju pakkunud, hakati seda sama lahkelt ka teistele pakkuma. 1985. aastani püsis asi n-ö kontrolli all, igal aastal saabus 35 000 – 60 000 migranti. Kuid juba 1985. aastal hoiatasid asjatundjad peagi tuleva põgenikeuputuse eest.

Nii juhtuski – kolm aastat hiljem saabus üle 200 000 inimese. Kiire tõus jätkus ka järgmisel, 1989. aastal. Siis tuli neid juba 400 000. Kõige taga oli tookord Jugoslaavia kodusõda.

Esimest korda sai asüüliküsimus valimiste keskseks teemaks 1986. aastal Baierimaal. Neli aastat hiljem läks tõsiseks löömiseks. Sellist asja polnud peale sõda Saksamaal veel nähtud. Intellektuaalid nõudsid, et piirid peaksid pidama. Kohalikud EKRE-d kogusid populaarsust. 1989. aastal Berliinis ja järgnenud Europarlamendi valimistel said nad 7 protsenti häältest, 1992. aastal Baden-Württembergi valimistel aga rekordilised 11 protsenti. Esimene pagulaskeskus süüdati 1987. aastal.

Täitsa hulluks läks olukord 1991. aastal, kui septembris vallandus uus „kristalliöö“. Pool tuhat sakslast ründas Hoyerswerdas mitu päeva immigrantide eluaset. Politsei ja tuletõrje vaatasid tulemöllu abitult pealt, 3000 vaimustatud pealtvaatajat aplodeeris ega lasknud tuletõrjujatel sekkuda, telekanalid aga kandsid pogrommi üle reality show-na.

See omakorda vallandas kohemaid üle riigi 40 sellesarnast juhtumit. Siseminister Seiters teatas, et tuleb hakata võitlema asüüliõiguse kuritarvitamise vastu; justiitsminister Helmrich aga teatas: vajame piirile uut müüri!

Edasi tuli Greifswald, kus paarsada jalgpallihuligaani tungis pärast matši kohalikku pagulaskodusse ja haavas raskelt 35 sealset asukat. Pärast türklaste tapmist hoiatasid intellektuaalid oma manifestis, et Saksamaa triivib paremale. Sajad tuhanded sakslased, igaühel käes küünal, tulid tänavale protestima.

Ainuüksi Münchenis ja Hamburgis tuli tänavatele 800 000 inimest. Detsembris 1992 oli parlament sunnitud pagulaste vastuvõtmist karmistama ja seepärast põhiseadust muutma. Kõige selle tulemusena hakkas asüülisaajate arv kolinal kukkuma. Kui 1992 oli asüülisoovijaid veel 438 191, siis 1996 juba 115 000. Ja 2007. aastaks langes lausa 19 164-ni.

Tänaseks on kõik rekordid löödud. Kui eelmise tipu ajal saabus riiki 400 000 migranti aastas, siis tänavu on neid juba üle 800 000, ja seda ametlikult. Mullusega aastaga võrreldes on tõus olnud lausa neljakordne. Ning jällegi – aasta pole veel lõppenud!

Rootsi kogemus

Veel hullem on olukord Rootsis. Ehkki absoluutarvudes on enim migrante Saksamaal, siis 10 000 elaniku kohta tuleb seal kõigest 2 migranti, Rootsis seevastu 10.

Rootsi avas immigrantidele ukse1975. aastal, kui parlament otsustas, et seni homogeenne riik muutub multikulti-riigiks. Nii ka juhtus. Neljakümne aastaga on meie naaberriigist saanud tõeline immigrantide Meka.Kuningriigi rahvaarv on kiiresti kasvama hakanud. Kui 1975. aastal elas seal veel 8,2 miljonit, siis peagi ületab see 10 miljoni piiri. Just immigrantide „värske veri“ on teinud Rootsist Euroopa ühe kiiremini kasvava elanikkonnaga riigi. Kui rootslannal on keskmiselt 1,9 last, siis tema tumedanahalisel suguõel juba 2,2.

Viimase 40 aastaga pole Rootsis kasvanud mitte üksnes rahvaarv, vaid kardinaalselt muutunud ka mentaliteet ja seadused. Rootslasi, kes julgevad tänase poliitika arukuses kahelda, tembeldatakse võõravihkajateks, rassistideks või lausa fašistideks.

Riigilipp solvab immigrante

Kohati on asi lausa absurdiks läinud. Ühe kooli juhid keelasid ära riigilipu kasutamise, kuna see võib solvata immigrantidest õpilasi. Pole ime, et rootslased on hakanud üha jõulisemalt nõudma üliliberaalse immigratsioonipoliitika muutmist.

Viis aastat tagasi pääses immigratsioonivastane Demokraatlik Partei parlamenti. 2014. aasta valimistel oli sellest saanud juba riigi suuruselt kolmas erakond. Mullu detsembris mängisid ülejäänud parlamendierakonnad selle „parketikõlbmatu“ partei osava tiibmanöövriga nurka. Pehmeks coup d'etat-ks (riigipööre – Toim.) kutsutud detsembrileppe kohaselt ei tohi opositsioon järgmise kaheksa aasta jooksul valitsuses koostatud eelarve vastu kobiseda.

See tähendab, et kuningriigi üliliberaalne immigratsioonipoliitika jätkub. Sama tempo jätkumisel (kui igal aastal saabub kuningriiki 80 000 immigranti) teeb see 2022. aastaks juba 640 000. Arvestades aga, et igaüks neist toob endaga hiljem kaasa paar-kolm perekonnaliiget, ongi aastaks 2022 Rootsi rahvastik taas 2,2 miljoni võrra kasvanud. Värske veri on küll hea, kuid sugugi mitte kõik vered ei sobi kokku.

Vägistajate paradiis

Kiretu statistika näitab, et immigrandid on kuritegevuses kõvad tegijad. Noortel lõunamaise temperamendiga meestel veri keeb ja testosteroonitase pimestab. Pole siis ime, kui nende seas on suhtarvuna viis korda enam vägistajaid, neli korda enam mõrtsukaid ja raskete tagajärgedega röövleid.

40 aastaga on riigist, kus vägistamist praktiliselt ei tuntud, saanud naiste jaoks maailma üks ohtlikumaid riike. Alla jäädakse vaid Aafrika lõunaosas asuvale Lesothole. Viimase aja kuum trend on grupivägistamised. Lähimad konkurendid – Jamaika ja Boliivia – jäävad Rootsist kaugele maha. Kuid kõigest sellest pole kuningriigis kombeks rääkida.

Täna kutsuvad plakatid Aafrikas noori mehi Soome ja kinnitavad ühemõtteliselt, et seal saab naisi vabalt vägistada.

Saksamaa krimistatistika sarnaneb Rootsi omaga.Politsei hinnangul tegeleb iga neljas pagulaskodus elav migrant taskuvargusega. 90 protsenti Hamburgi taskuvarastest on noored mehed Põhja-Aafrikast ja Balkanilt. Stuttgardis annavad narkodiileritena tooni Gambia noormehed. Dresdeni vaksali esist väljakut valitsevad aga Alžeeria, Tuneesia ja Maroko taskuvargad ja narkodiilerid. Berliini allilm on ära jagatud tosinkonna araabia päritolu kuritegeliku gängi vahel.

Kogemus näitab, et kui immigrantide arv langeb, väheneb ka nendepoolne kuritegevus. Pärast seda, kui Saksamaa pagulaspoliitika 1990-ndate alguses karmimaks muudeti ja immigrantide arv järsult langes, raporteeris Alam-Saksimaa kriminoloogiainstituut: „Kuna vaesuse import on kõvasti vähenenud, on migrantide kriminaalsus järsult langenud.“

Mida meil tuleks teha?

Eurolaeva 28 kajutiga võrreldes on Eesti kajut esialgu „kuiv“. Ükski teine riik pole suutnud nii kaua „sõrad vastu“-poliitikat ajada ja nii vähe migrante vastu võtta. Ja seda nii absoluut- kui ka suhtarvudes.

Kuid eestlaste meeli hoiab Euroopas toimuv ometi ärevil. Millal nad tulevad? Kui palju neid tuleb? Kuhu nad paigutatakse? Kuidas nad meie ühiskonda sulanduvad? Kas neljaliikmeline pagulaspere saab tõepoolest endale 2800-eurose korteri üürida?

Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid.

Eesti ühiskond on samamoodi lõhki nagu Saksa oma. Ettevõtjad tahaksid odavat tööjõudu, rahvas seevastu on võõramaalaste vastuvõtmise vastu. Valitsejate sõnul on rahvas loll ega anna endale aru, mis on hea.

Eesti on sarnaselt Saksamaa ja Rootsiga kiirestivananev riik, kus naised sünnitavad liiga vähe, pensionäride arv kasvab kiiresti ja hädasti oleks vaja kedagi, kes majandust ülal hoiaks.

Tänane migrantidetulv oleks ühelt poolt otsekui vanajumala kingitus: võtke, siin on need noored mehed, kellel veri vemmeldab! Paraku näitab Euroopa kogemus, et nende integreerimine kohalikku kultuuri ja tööturule on problemaatiline ja kallis.

Üks on selge – pääsu meil pole, selg on vastu seina. Kui meie põllumehed tahavad ka edaspidi Brüsseli toetust; ja kui sealt tuleb iga kümnes euro, mida me oma elu korraldamisel siin kasutame – siis tuleb osa lõunamaalasi vastu võtta. Ja iga korraga üha enam.

Peame olema valmis selleks, mis Saksamaal ja Rootsis on juba ammu toimunud. Selge on see, et teatud poliitilised jõud üritavad rahva hirmude seljas oma populaarsust kasvatada. Peame olema valmis ka selleks, et ühel päeval ei tohi me enam oma sinimustvalget lippugi lehvitada…

Kindel on, et mida rohkem tumedanahalisi Eestisse saabub, seda armsamaks muutuvad meile meie oma venelased.

Minu arvates on keskne küsimus hoopis see: kuidas need sada tuhat eestimaalast, kes inimväärse elu nimel isamaa tolmu jalgelt on pühkinud, siia tagasi tuua?

[esiletõsted]

Esimesed viis riiki, kuhu migrandid saabuvad, on (tähtsuse järjekorras) Saksamaa, USA, Türgi, Rootsi ja Itaalia – nende õlule langeb 60 protsenti põgenikest.

Ehkki absoluutarvudes on enim migrante Saksamaal, siis 10 000 elaniku kohta tuleb seal kõigest 2 migranti, Rootsis seevastu 10.

Mida rohkem tumedanahalisi Eestisse saabub, seda armsamaks muutuvad meile meie oma venelased.

PEETER ERNITS, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, valitud Tartu- ja Jõgevamaalt

[fotoallkirjad]

Ajakirjanik ja Riigikogu liige Peeter Ernits on teinud suure töö pagulasprobleemisse süvenemisel ja selle meisterlikult Kesknädala lugejatele kirja pannud.

PAADIPÕGENIKE TULV: Suur ja ilus luksuslaev nimega „Euroopa Liit“ upub pagulaste tulva all. Muusika küll mängib ja restoranides lõbutseva „eliidi“ klaasides kihiseb šampanja, kuid alumistes koridorides loksub juba vesi. Luksuslaeva pardas haigutab mitu kohutavat auku. Riikide liidrid vaatavad seda kõike lihtsalt pealt, sest „kaastunne“ põgenike vastu on neile Euroopa ellujäämisest olulisem.

Jaga |