Vabanegem venevaenust!

 Mõni marurahvuslane, kes arvab, et jälle on 1918. a. ja tuleks hakata sõdima, uurigu ajalugu. Siis saaks ta teada, kuidas Vabadussõda tegelikult võideti. Et seda ei võitnud koolipoisid, nagu juhtus filmis „Nimed marmortahvlil“. Eestil olid abiks Inglise laevastik ja relvad, vabatahtlikud Soomest, Taanist ja Rootsist. Suured teened võidu saavutamisel olid ka vene nimega meestel, kes võitlesid Eesti Vabariigi eest (nt Kuperjanov).

Peaksime mõtlema, kas maksab venelastesse halvasti suhtuda, sest tänu neile oleme kaks korda vabaks saanud. Arusaadav, et Nõukogude okupatsioon põhjustas meile kannatusi. Võitja tunneb end võidetud maal peremehena, ja seda andsid mõista mõningad Eestisse tulnud venelased. See oli nende ränk viga.

Nüüd on aga olukord vastupidine – teised arutud ruttavad suures võidujoovastuses kätte maksma, tahavad „sõjakirvest“ välja kaevata.

Kuid nüüd oleme Euroopa Liidus ja venelastel on samasugune õigus siin elada kui eestlastel. Seda aga ei mõista meie poolharitud rahvuslased, püüdes igati vaenu õhutada. Eriti pärast Pronksiööd.

Selle tagajärjel siinsed venelased veelgi enam koonduvad omaette. Juba kogutakse allkirjugi oma autonoomia toetuseks. Kui nii edasi läheb, võib Kirde-Eesti end kuulutada autonoomseks üksuseks. Kas tahame seda?

Praegune pidev vaenuõhutamine tekitab vaid uusi pingeid ja nii võib Pronksiöö korduda, paraku juba tõsisemalt.

Seepärast on igati vajalik ja tervitatav, et Keskerakond püüab venelastega häid suhteid hoida. Samuti üritavad Moskva võimud Eestiga suhteid taastada. See avaks meile Vene turu ja Eesti majandus väljuks kriisist. Vaenutsedes teeme ainult endile halba.

VÄINO PÄRNPUU, Tallinn

Jaga |