Kaitseminister Jaak Jõerüüdi poliitiline avaldus

28. september 2005


Esitasin täna peaminister Andrus Ansipile tagasiastumisavalduse. Loodan, et ta rahuldab selle kohe. Miks ma avalduse esitasin.

Eelmisel reedel toimus Tallinnas jalgpallivõistlus, mille ajal osa publikust kandis särke ülekutsega ajada inimesi ahju. Särgil oli ka nimekiri, kelle kohta see üleskutse käis ja see algas EV presidendi ja peaministri nimedega. Ka allakirjutanu nimi oli seal, kuid see pole hetkel kõige olulisem.
Nagu laupäevasest SL Õhtulehest nägin, oli särgi selga tõmmanud ka mu vana hea tuttav ja kauaaegne kolleeg välisministeeriumist Indrek Tarand. Praegu on ta kaitseministeeriumi haldusalas oleva Laidoneri muuseumi ehk Eesti Sõjamuuseumi direktor. See pilt vapustas mind.
Harimatuid inimesi, kes kasutavad valimisvõitluses või lihtsalt enda väljaelamiseks väga jõhkraid võtteid, tuleb kahjuks ikka ette. Ajalooliselt näiteks õlletubades. Kuid kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi Eesti kaitseministeeriumile kuuluva ajaloomuuseumi juht läheb kaasa avaliku loosungiga inimesed, sealhulgas oma riigi juhid ahju ajada, siis on minu mõistus otsakorral. Just ajaloodimensioon on selles asjas dramaatiliselt määrav. Eesti on demokraatlik riik ja selle juhtkond, selle institutsioonid on demokraatlikult valitud. Äärmiselt normaalne on üleskutse valida keegi teine, kui see juhtkond ei rahulda. Inimeste ahjuajamise idee aga on pärit mittedemokraatlikest riikidest. Pehmelt öeldes.
Selline üleskutse ületab inimlikkuse piiri, aga ka piiri, mille taga demokraatia ise satub ohtu. Harimatud inimesed ei tea ilmselt, et kui üks selline loosung õnnestunult käiku läheb, siis mõne aja pärast järgneb teine.
Täna sihitakse kommareid. Ehk – liigitus on tehtud ankeedi järgi. Kas järgmine liigitus tehakse keele, nahavärvi või usu järgi? Kas järgmiseks kutsutakse üles ahju ajama intelligente või juute, baptiste või budiste, pankureid või punkareid? Ajaloost leiab kõike.
Mida kõrgel riigipalgalisel kohal (muide, demokraatlikult valitud, avaliku konkursi kaudu) olev ja ajaloolase haridusega direktor ise mõtleb, seda ma ei tea.
Minister aga vastutab oma haldusala eest. Ja kui seal on midagi väga valesti läinud, siis astutakse tagasi. Vähemalt demokraatlikes riikides tehakse nii. Minu usk Eesti demokraatia võimalikkusesse on seni veel olemas ja seepärast astun ma tagasi.

Kerge see ei ole. Mulle meeldib mu töö ja mulle meeldivad kolleegid, kellega ma kaitseministeeriumis koos töötan. Head kolleegid, kelle kohta mu keel tõrgub ütlemast – alluvad. Mul on ka hea meel Eesti Kaitseväe arengu üle. Selle kõige maha jätmine, kui tehtud on palju ja palju on pooleli, ei ole mingi rõõm. Kuid teisel kaalukausil on mu arusaamised demokraatlikust riigisüsteemist ja poliitilisest vastutusest.
/.../
Loodan seda, et Eesti tulevikust hoolivad inimesed, ükskõik kui nördinud nad ka parajasti poleks, ei loobu demokraatia keerulist teed käimast. Lihtsad loosungid ja kõikelahendavad retseptid on paraku kurb illusioon. Ma saan suurepäraselt aru, miks viimase poolsajandi koorem loob tunde, et kõik on hoobilt lahendatav platsi puhtaks lüües. Kuid ükskõik kui õiglane see kellelegi ei tunduks, on demokraatiast loobumine ummiktee. Loodan, et Eesti poliitikast kaob viha, labasus ja matslus. Lõpuks. Kõigest hoolimata.
Ja kõige rohkem loodan seda, et kõik võimul olijad saavad ükskord aru, et kuivadest juriidilistest selgitustest ei piisa, kui mõni tegu rahva õiglustunnet tugevasti riivab. Loodan, et sotsiaalse tuimuse gangreen edasi ei roni.

Jaak Jõerüüt
26. septembril 2005

Vaevalt 25 minutit pärast Jõerüüdi avaldust andis Indrek Tarand välja vastulause:

Lugedes kaitseministri avaldust, leian selles palju positiivset. Siiski, et ka mind on selles mitte just positiivses kontekstis mainitud, lisaksin omalt poolt järgmist:

1. Ma ei ole kunagi jaganud ega jaga ka täna inimkonda lahterdavaid vaateid ning ajaloost mitteõppimist.
2. Minu eesmärk antud särgi kandmisel oli ikkagi pedagoogilist laadi – tahtsin eetikapiire (ent juriidiliselt puhast) noorsooprotesti lahendada punkvõtmes. Soovisin minna lavale ja koos Propelleriga noortel särgid kokku pakkida lasta. Turvamehe instruktsioonid seda ei võimaldanud. Nii jäi see hea kavatsus teostamata.
3. Kaitseminister Jaak Jõerüüt, kellega sel teemal laupäeval pärast SL Õhtulehe artiklit ka vestlesin, mõistis minu vaateid, nii nagu mina alati olen mõista püüdnud tema omi.

Indrek Tarand

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)