Ansipi valitsusaega jäävad iseloomustama kolm P-d: passiivsus, propaganda ja primitivism

Üksnes Ansip on koos Jürgen Ligiga jäänud muutumatuks. Neid ei huvita endiselt ühiskonna siseprobleemid, sest kogu aur kulub Eesti positiivse kuvandi säilitamiseks välismaal ja riigieelarve iga hinna eest tasakaalus hoidmiseks.

Siseriiklikult äärmiselt passiivne valitsus

Vabariigi aastapäeva eelses kõnes ütles peaminister: „Tõepoolest, Eesti inimeste palk jääb soovitule alla. Kasvuvõimalused on ahtad, sest ilusatest protsentidest hoolimata ei ole Eesti sisemajanduse kogutoodangu maht veel jõudnud kriisieelsele, 2007. aasta tasemele.“

Rahvusvahelistes suhetes oleme me riigina roninud kõikvõimalikesse nõukogudesse ja organisatsioonidesse ning osaleme kõikides suuremates sõdades, mida USA eestvõttel on viimasel ajal maailmas peetud. Seda tehes ei ole riigiaparaat osutanud tähelepanu asjaolule, kui kõvasti see kõik maksumaksjale maksma läheb.

Peaministri sõnul on Eestil rahvusvahelist autoriteeti rohkem kui kunagi varem. Tore on.

Kuid Eesti riik ei eksisteeri mitte selleks, et eliit saaks käia välismaal feimi kogumas, vaid vastavalt põhiseadusele on Eesti riigi peamine eesmärk eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine. Euroopa Liit ja NATO on vaid vahendid selle ülesande täitmise tagamiseks.

Põhiseaduse kahekümnenda aastapäeva tähistamisel Kadrioru Roosiaias märkis president Ilves, et juba viiendik eesti rahvast on sündinud uue põhiseaduse ajal.

Kuid paraku jättis ta märkimata, et peaks olema sündinud neljandik...

Hüpoteetilised teesid selle kohta, kui võimsalt on tagatud meie julgeolek või võimalused kaasa rääkida globaalses poliitikas, kipuvad paraku kildudeks purunema. EL tahab võimatuks muuta põlevkivist autokütuseks sobiva diisli valmistamise. USA võimud on jäigal seisukohal sellesama põlevkivi kaevandamise suhtes. Hiljuti indikeeris üks eurovolinik, et LNG terminali Eestisse siiski ei tule. Näiteid on veel.

Ma tahan eeltooduga öelda, et valitsusel ei ole peale abstraktsete lootuste mitte midagi reaalset ette näidata ei rahvusvahelise autoriteedi suurendamisel ega julgeoleku tagamisel. Me oleme kahekümne aastaga suutnud üles ehitada üsna küsitava võitlusvõimega jalaväebrigaadi ja matame 2% riigikaitsesse.

Kuid Eesti riigi ainsal võimalikul vaenlasel Venemaal ei ole meid vaja rünnata. Milleks?

Venemaa mõju Euroopas tugevneb niigi. Viisavabadus EL-iga on vaid aja küsimus. Ust-Luga sadam kasvatab oma veomahte 60% aastas. Eesti Raudtee veod kuivavad kokku. Narva kasvab kokku Venemaaga, sest Eesti riik lihtsalt ei hooli Ida-Virumaast. Loetelu võiks jätkata pikalt.

Venemaa ei vaja sõda Eestiga. Me raiskame oma äärmiselt piiratud ressursse ajal, mil eesti rahvust ning eesti keelt jääb Eestisse aina vähem. Süüdi selles pole mitte Venemaa – meie oma eliidil puudub elementaarse viisakus ja taktitunne eesti inimeste suhtes. Ei taheta näha olulist, sest selle olulisega tuleks tööd teha ja pingutada lahenduste otsimisel.

Alaväärsuskompleksis rahvust saab valitseda propagandaga

Minu tutvusringkonnas on palju vene keelt kõnelevaid Eesti kodanikke. Nad kõik olid kuni pronksiööni Eesti riigile lojaalsed. Neil on siin perekonnad ja ärid, see on nende kodumaa. Tiblasid nende hulgas ei ole.

Peale 2007. a. aprillikuud muutus nende hoiak Eesti riiki üsna reserveerituks. Kuid Ansip oli ilmselt rahul? Ilma monumendi teisaldamiseta poleks Reformierakond võitnud Riigikogu valimisi (kahekordistades oma häälte arvu võrreldes 2003. . valimistega). Keskerakond suruti nurka. IRL-ilt võeti oluline osa valijaid. Jackpot!

See oli Reformierakonna kõige võimsam propagandistlik võit kogu taasiseseisvumise jooksul. Paraku rebis pronksiöö Eesti ühiskonna lõhki selliselt, et haava ei olegi enam võimalik kinni õmmelda.

Saatuse irooniana on Eesti riik kohustatud tõelistele tibladele, kes pronksiööl Tallinnat laastasid, maksma korralikku valuraha. Märatsejate suhtes riik ennast kehtestada ei suutnud, kuid tõrjus eemale paljud tegusad ja intelligentsed eestivenelased.

Kui me ei suuda olla suuremeelsed ega taha aidata ennast ühiskonna täisväärtuslike liikmetena tunda meie oma – Eestis sündinud – venelasi, siis oleme euroopalikest väärtustest ikka väga kaugel.

Mul on hea meel, et ilmub Postimehe venekeelne väljaanne: sellega on eraettevõte panustanud integratsiooni tunduvalt rohkem kui Ansipi valitsus aastatega.

Samas on riik kulutanud integratsioonile miljardeid kroone. See raha aga on läinud pigem teatud isikute grupi heaolu kasvatamiseks kui eesmärgipäraseks täitmiseks.

Riigimehelik käitumine tähendab seda, et oma tegevuste või väljaütlemistega ei solvata või ei alandata riigialamaid. Rahvusena peaksime me olema lisaks sitkusele ja alalhoidlikkusele ka kriitilised oma valitsejate suhtes. Kriitika ei tähenda anonüümset kommentaari arvamusportaalis!

Mis maksab oma riik, kui omariikluse tingimustes tunneb suur osa rahvast ennast palju alaväärtuslikuma ja õnnetumana kui nõukogude liiduvabariigis elades? Seda sõltumata rahvusest.

Propagandat peaks demokraatlikus riigis käsitlema eelkõige kui ideede levitamise vahendit. See tähendab, et Reformierakond peaks ühiskonnale selgitama ja õigustama oma poliitilist ja majanduslikku käitumist. Kuid paraku on Reformierakond (eelkõige just Ansipi näol) aastatega aina rohkem kaldunud demagoogiasse ja populismi.

Esimeses Eesti vabariigis oli Riiklik Propaganda Talitus. Täna täidavad seda rolli peaministri büroo ja  Rahandusministeerium.

Kui riigieelarve on tasakaalus, võivad kõik õhtuti õnnelikult magama minna! Kas ongi nii?!

Pidevalt tuleb esile tuua erinevaid statistilisi andmeid, veenmaks avalikkust, et Toompeal käib kibe töö Eesti elu edendamiseks.

Viie rikkama hulka pääseme me aga peatselt pärast seda, kui oleme Reformierakonna tummise häältearvuga veel kord Toompeale tagasi valinud. Ideaalis tahaksid nad muidugi ka pealinna juhtida...

Nii nagu ennesõjaaegse vabariigi juhid olid saanud koolituse tsaaririigis, nii on tänased riigijuhid valdavalt saanud koolituse Nõukogude Liidus. See annab tunda.

Ja see ei mõju mitte hästi meie ikka veel arenemisjärgus olevale demokraatiale.

Primitiivne arusaam riigi juhtimisest

Reformierakond on liberaalse maailmavaate esindaja.

Sellest hoolimata on meie maksukoormus aastatega ainult tõusnud. Kõige jõhram samm oli sisuliselt paari tunniga läbi viidud käibemaksu kasv kahe protsendi võrra. See on üks šokeerivamaid momente Ansipi valitsuse ajaloos, mis näitas ühelt poolt, et kui valitsus soovib midagi teha, siis on tal selleks nii tahtmist kui võimalusi. Teiselt poolt aga ei ole Ansipi valitsus peale kärpimise siseriiklikult millegi positiivsega silma paistnud. Omavalitsuste tulubaasi vähendati ja nüüd on meil üle kahesaja haldusüksuse, kes ei suuda toime tulla neile pandud ülesannete täitmisega. Standardid puuduvad, sest riik ei julge neid kehtestada.

Kogu Eesti riigi ja rahva eksistentsi mõte on Ansipi ja Ligi arvates tasakaalus riigieelarve.

Eesti inimesed on pagana leplikud ja usaldavad. Nad arvasid, et kui kriis läheb mööda, siis täidab valitsus oma lubadused ja alandab nii käibemaksu kui näiteks laiendab töötuskindlustushüvitisi ka neile, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Selline seadus pidi Ansipi heakskiidul jõustuma. Kuid kuna me jätkuvalt ei suuda oma nina veepinnale tõsta – ehk siis oleme ikka veel kriisieelses augus – siis on kõik vahendid müstifitseeritud eelarvetasakaalu jaoks head.

Nii avaldaski Ansipi valitsus tuhandetele töötajatele umbusaldust, pettes nende õigustatud ootusi ja lubatud seadusemuudatus tühistati. See on vaid üks näide.

Riik – see ongi Ansipi arvates valitsus

Riigikogust ei hakkagi kirjutama, sest ühiskond saab ammu aru, et seal ei otsustata midagi.

Täpselt sama küsitav on presidendi institutsiooni tulevik. Toomas Hendrik Ilves on teinud kõik, selleks et ühiskond mõistaks: maksumaksjale ei ole sellist täiendavat koormat vaja!

Rahvaalgatus ja presidendi otsevalimine on kaks kolli, mis Ansipit ja Reformierakond hirmutavad.

Nii siis juhitaksegi riiki.

Lihtsalt ja ühetaoliselt pisikesi toetusi hädas olevatele erasisikutele jagades. Suurelt ja selektiivselt suuri eurotoetusi sõbralikele eraetteevõtetele jagades. Sotsiaaltoetused, mis peaksid hoidma inimest süvavaesusesse langemast, oma eesmärki täita ei suuda.

Suured toetused ettevõtetele aga moonutvad turgu ja tapavad konkurentsi.

Ansipi valitsuse ajal ei ole Eestisse tehtud mitte ühtegi märkimisväärset välismaist suurinvesteeringut.

Tööpuudus aga väheneb sellepärast, et tööealised, aktiivsed inimesed lahkuvad riigist.

Lõpetuseks väidan ma, et kui jätame kõrvale eurorahad ning Soome, Rootsi ja Venemaa valitsuste poolt tehtud töö, mis on mõjutanud ka meie majandust, siis ei ole Andrus Ansipi valitsus teinud mitte ühtegi plussmärgiga sammu Eesti elu kohandamiseks muutuvatele oludele ja siinse elanikkonna vaesumise takistamiseks. Majandusbuum ei olnud ka teps mitte Ansipi valitsuse hea töö tulemus.

Ajalukku jääb peaminister Ansip mehena, kes halastamatult rappis nii oma poliitilisi konkurente kui ka oma rahvast.

Järgmiseks peaministriks peab saama empaatiavõimeline, inimlik inimene.

Aeg on küps selleks, et riigi juhtimise võtaks üle Eesti esimene naispeaminister!

Jaga |