See südamevalu pole ununenud

Jõgeva rajooni Kungla kolhoosi Vaiatu laudas käisid kõik tööd peale kannulüpsi käsitsi. Laut oli kohe selliselt ehitatud, et mehhanismidele ei jätkunud ruumi. Kõik veod tehti siin hobuse jõul.

Veoloom Toksi oli 21-aastane. Hale oli vaadata, kui ta vedas rasket sõnnikukoormat laudast välja. Ei heitnud karjak Märtsin talle armu - pani koorma ikka niisuguse, et vanker keskelt lookas.

Palju kordi oli Toksi olnud ilma raudateta, koormat sikutades põlved katki kukkunud. Märtsin astus vankri kõrval ja muudkui sundis: „Nõõ, noh, nõõ..." Sellisele pingele ei pidanud vankergi kaua vastu, mõni ratas lagunes ja raam läks katki. Lõpuks olid laudaseina ääres mõnedki lagunenud vankrikosud.

Inimesel on teatud vanuses õigus vanaduspensionile, kuid Toksile sellist määrust polnud kehtestatud. Päevast päeva oli ta rakkes. Õhtul seisis sõime juures ja lõdvestas väsinud liikmeid.

Kevadel pärast laudatööd tuli mõni, kel oli tarvis kartuleid mullata või heinamaal loogu kokku riisuda. Inimesed olid nii südametud, et nad ei küsinud, kas vana hobu on enam võimeline midagi tegema. Mäletan, kui üks mees võttis Toksi kartuleid muldama. Pärast tööd oli hobune nii väsinud, et tuul lükkas ta teele pikali. Läksin vihaseks ja otsustasin Toksi rangid lukustatud ruumi panna. Kuid seegi  ei aidanud: võeti kodust rangid kaasa ja Toksi viidi ikka majapidamistöid tegema.

Miks tehti liiga kunagisele truule tööloomale, kes oli endast andnud kõik? Kas poleks olnud aeg temaga töövahekorrad lõpetada ja langetada võib-olla kurb otsus: sinu aeg on läbi ja sul tuleb siit maailmast lahkuda? Kurb küll, aga see oleks õiglane...

Nii siiski toimitigi. Hommikul tööle tulles märkasin, et Toksi ase oli tühi. Nõnda lõppesid selle truu hobuse rasked vanaduspäevad. Kuid mul on Toksi tänaseni meeles. Ikka patsutasin teda ja andsin talle leiba. Mind nähes ta hirnatas, nagu oleks leiva eest tänanud.

Jaga |