Uue presidendi suur võimalus

TIIT MADISSON,      31. oktoober 2001



Nüüd sõltub juba Arnold Rüütlist endast, kas ta suudab ja tahab rahva ning teda valinute lootusi täita, või jääb ta Laari ja Ilvese ripatsiks. Teine Eesti elab suurte muutuste lootuses.

Eestis on harrastatud täiesti tasakaalustamata välissuhtlust. Valitsejate prioriteediks on Euroopa Liit ja NATO, Venemaaga suhtlemine on külm, et mitte öelda kõrk.

Riigi vildakas välispoliitika

Otseselt kannatavad põllumajandustootjad ja ettevõtjad, sest topelttollide tõttu on praktiliselt ära langenud Venemaa turg, lääne turul ei oota meid aga keegi. Igat sorti euronõuete tõttu, mis vähestele ettevõtetele jõukohased, ei ole eesti ettevõtete toodang seal konkurentsivõimeline.
Samas on Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) "soovitusi" järgiva majanduspoliitika tõttu läinud läänest pärit rahameeste kätte 90% suurematest ettevõtetest.
Ebasoodsa ettevõtluskliima tõttu on agoonias rahvuslik väikeettevõtlus. Eestlane on saamas välismaisest tööandjast sõltuvaks palgatööliseks. Tööpuudus omakorda raskendab tugevate ametühingute tekkimist. Eestist on saanud tüüpiline arengumaa, kus laiutab väliskapital, koorides halastamatult kohalikku elanikkonda.
Kui meie valitsejad poleks pingestanud suhteid idanaabriga, oleks eestlaste elu tunduvalt perspektiivikam, sest Venemaa turg kosutaks maaettevõtlust ja kodumaist kaubandust.

Inimtühi küla igatseb naabermaa turgu

Praegu valitseb maal täielik lootusetus. Energilisemad noored lahkuvad kodumaalt võõrsile, pidades oma sünnimaad "mõttetuks riigiks" oma väljasureva rahvaga.
Pärast 1998. aasta finantskrahhi loobuti Venemaal IMFi "soovitustele" ülesehitatud shokiteraapsetest reformidest ja naaberriigi majandus kosub viimastel aastatel väga kiiresti. Sellest tulenevalt suureneb jõudsalt elanikkonna ostuvõime. Kuigi Venemaa põllumajandus on tõusuteel ja kaupluste lettidel näeb üha vähem konservante täistuubitud lääne toiduaineid, ei suuda Vene toiduainetööstus ilmselt lähima kümne aasta jooksul täielikult oma üha ostujõulisemaks muutuva elanikkonna nõudmisi täita.
Lätlased ja leedulased arendavad edukalt kaubandust Venemaaga. Suuresti just seetõttu on meie naabrite põllumajandus hoopis paremas seisus kui meil. Meie lõunanaabrite edusammudest ei ole aga "eduka reformimaa" ajakirjanduses kombeks rääkida, nagu ka Venemaa kiirest arengust. Ikka ja jälle püütakse meie ida- ja lõunapoolseid naabreid halvustada, kiideldes Eesti kiire arenguga. Tihti iseloomustavad väljatoodud arvud vaid meie riigi majanduslikul teel okupeerinud välisfirmade kasuminumbreid, mitte eestlaste jõukuse kasvu.

Eestis tuleks aru saada, et Moskva ei oota mitte suurettevõtjaist ärimehi ega ka mitte Brüsselis ja Washingtonis seebita pugevat peaminister Mart Laari või russofoobist välisminister Toomas H. Ilvest, vaid uut presidenti.

Sõbralikud suhted Venemaaga tuleks kohe taastada

11. septembri sündmused USAs puudutavad otseselt ka Eestit. Terrorismivastase võitluse ettekäändel, lootuses, et venelastest saavad ameeriklaste rahaahnuse ja nn Kolmanda Maailma riikide röövimise tõttu tekkinud konfliktis liitlased, on USA poliitiliselt lähenenud Venemaale. Seetõttu on mitu poliitikavaatlejat järeldanud, et Eesti (jt Baltimaad), on nagu 1945. aastal Jaltaski antud Venemaa mõjusfääri.
Praegu oleks väga ajakohane meenutada eestlaste suure sõbra, endise USA Välisministeeriumi kõrge ametniku ja analüütiku Paul Goble¢i sõnu: "Ameerika ei päästa Eestit. Veelgi enam: teid on pidevalt maha müüdud, kui mängu on tulnud suuremad huvid." ("Luup", nr.7, 1996) Suuremad huvid ongi mängu tulnud, sest sisuliselt on puhkenud III maailmasõda, kus USA püüab terrorismivastase võitluse ettekäändel allutada naftarikkad araabiamaad. Meie valitsejaile soovitaks tihedamini maailma poliitilisele kaardile pilk heita.

Unustagem NATO ja hakakem elama

Leian, et just praegu on sobiv aeg loobuda perspektiivitutest NATOsse astumise katsetest, vaid tuleks hoopis normaliseerida suhted naaberriigiga ja säilitada täielik neutraalsus. Soome suutis oma iseseisvuse neutraalse riigina säilitada ka külma sõja aastatel. Mispärast peaks XXI sajandi Venemaa meie territooriumi praegu ihkama?
Nagu näitasid sündmused USAs, ei suuda see sõjaline blokk uut tüüpi sõjas, kus puudub rindejoon, ennastki kaitsta. Kas on üldse väikeriigil, kui maailma suured sõjatrumme põristavad, mõistlik enda sõdureid võõraste eesmärkide nimel kahurilihaks pakkuda?
Mõni aeg tagasi kohtusid kodumaal vähetuntud ühiskondliku ühenduse Vaba Eesti juhid Moskvas väga kõrgete ametimeestega Vene presidendi administratsioonist. Kohtumisel öeldi ühemõtteliselt, et Mart Laari valitsusega ei soovi Moskvas keegi rääkida. (Mõni aeg varem oli nurjunud Mart Laari katse kohtuda Venemaa asepeaministri Galina Matvijenkoga.) Praegune valitsuskoalitsioon on ajanud naaberriigi suhtes liialt vaenulikku ja rumalalt üleolevat poliitikat. Ja seda Moskvas mäletatakse.

Peaminister Kasjanov naftabojaare vastu ei võtnud

Eesti suurettevõtjad, kelle kasumid sõltuvad headest suhetest Venemaaga, tegid hiljaaegu visiidi Moskvasse. Eesti meedias kuulutati suureliselt, et minnakse kaotama topelttolle. Paraku ei võtnud Venemaa peaminister meie rahatuusasid isegi mitte jutule. Delegatsiooni juhi Jaak Saarniidu 13. oktoobril televisioonikanalile Kanal 2 antud intervjuu toon oli üsnagi hädine.
Kaks päeva hiljem oli Äripäeva esilehekülje Moskva-käigu loo pealkiri paljuütlev: "Suur pettumus". Meie naftabojaarid arvasid, et piisab rahakohvri saatmisest ja asjad saavad korda. Ilmselt ei saa. Isegi Moskvas ei saavuta kõike raha eest, pealegi liiguvad seal hoopis suuremad summad.
Eestis tuleks aru saada, et Moskva ei oota mitte suurettevõtjaist ärimehi ega ka mitte Brüsselis ja Washingtonis seebita pugevat peaminister Mart Laari või russofoobist välisminister Toomas H. Ilvest, vaid uut presidenti.
Kartes, et uus president hakkab normaliseerima suhteid naaberriikidega, on meie võimumehed jõudnud juba ajakirjanduses teatada, et välissuhted käivad vaid Välisministeeriumi kaudu. Pole raske ennustada, et "rikkad ja ilusad" ning nende huve kaitsev valitsuskoalitsioon tahab president Arnold Rüütli välissuhtlemisest täielikult isoleerida.

Eurokupjad müüvad maad ja rahvast

Möödunud aastate Isamaaliidu ja selle liitlaste poliitikat jälgides pole raske mõista, et Mart Laar on oma peremeestele IMFist andnud lubaduse, et Eesti majandus hakkab 100% kuuluma väliskapitalile.
Maahindade tõstmine ja maamüügi lubamine välismaalastele (pärast EL-i astumist) ennustab aga, et varsti jäävad eestlased ilma ka oma maast. Maa läinud, kõik läinud! Laaridest, Ilvestest, Ojulandidest ja igasugustest eurobüroode ja -komisjonide juhtidest saaksid kõrgepalgalised eurokupjad või -kiltrid, enamusele aga saab osaks "õnn" olla kaitsetute XXI sajandi teomeeste või sulaste seisuses.
Nüüd sõltub juba uuest presidendist, kas ta suudab või tahab rahva ja teda valinud valijameeste lootusi täita, või jääb ta Laari ja Ilvese ripatsiks. Asjakohane on meenutada, et endisele presidendile Lennart Merile ei andnud keegi volitusi Moskvas 1994. aastal allkirjastada nn juulilepped, mille alusel jäi Eestisse 20 000 Nõukogude sõjaväepensionäri, nende hulgas 800 KGBlast.
Vaevalt et president Arnold Rüütel peab jääma ootama välisminister Ilvese luba Moskvasse sõiduks. Presidendil on suur ðanss parandada suhted Venemaaga ja anda seega paljudele Eestis lootust inimväärsele elule lähitulevikus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)