Inimvõimetel on piir

RAIVO PALMARU,      16. oktoober 2002


Endise kolmikliidu erakonnad püüavad valimiste eel sisulist debatti vältida ja läbi ajada poliitilise PR-iga. Mis on mõistetav, sest kolmikliidu valitsemise aastad oli läbikukkumiste aeg.

Inimesed tahavad head elu, neile aga pakutakse ainult lõbusat. Alles see oli, kui Mõõdukad asusid Raepressi uudisteagentuuriks pidades ning ajakirjandust ja suhtekorraldust ühte patta toppides ajakirjandusmaastikku korrastama.

Sisulist arutelu ei toimu

Siim Kallas üllatas avalikkust ettepanekuga ühendada presidendi ja peaministri amet. Nagu oleks see Eesti kõige pakilisem probleem. Isamaaliidu juhatuse liige Liisa Pakosta asus Prahas toimunud Kesk-ja Ida-Euroopa paremtsentristlike erakondade liidrite tippkohtumisel ühtäkki Edgar Savisaarega võitlema, võrreldes teda Vladimir Meciariga.
Säärane üldsõnaline kihelemine ei jäta kahtlust, et endise kolmikliidu erakonnad püüavad valimiste eel sisulist debatti vältida ja läbi ajada poliitilise PR-iga. Mis on mõistetav, sest kolmikliidu valitsemise aastad oli läbikukkumiste aeg.
Sisemajanduse kogutoodangu reaalkasv oli aeglasem kui eelmise valitsuse ajal. Samas oli leibkondade ülemise viiendiku sisetulek aastatel 2000-2001 seitse korda suurem alumise viiendikuga võrreldes. Mis tähendab, et ühiskonna diferentseerumine ja suundumus sotsiaalsele tõrjutusele suurenes. Eesti visiitkaardiks sai HI-positiivsete ja aidsihaigete arvu plahvatuslik kasv.

Töötus ja kuritegevus

Töötuse määr kasvas 2000. aastaks 13,6%-ni ja stabiliseerus 2001. aastal 12,6% tasemel. Igal kaheksandal töövõimelisel inimesel pole tööd. Omandireformi reaalsetest tulemustest kõneleb fakt, et omanditulu moodustas 2001. aasta lõpuks ainult 217 krooni leibkonna liikme kohta. Peaaegu 200 tuhande pensionäri elujärge iseloomustab tõsiasi, et keskmine vanaduspension kasvas kolmikliidu kolme valitsemisaasta jooksul 55 krooni võrra ehk 3,4%, moodustades vaid neljandiku keskmisest palgast. Samas kerkis tarbijahinnaindeks (loe: elukallidus) ainuüksi 2001. aastal 5,8%. Kui 1998. aastal pandi Eestis toime 45 721 kuritegu, siis 2001. aastal juba 58 497 kuritegu. Kuritegude suhtarv 100 000 elaniku kohta oli 1998. aastal 3154, mullu aga 4298.

1999. aasta valimiste eel teatasid Mõõdukad, et aitab jamast. Seda, milline on jamavaba tulevik, demonstreeris näiteks Pärnoja, kes üritas kaabakatele raudteed sokutada ja müüs maha ühiselamutäie inimesi. Mõõdukad jätsid endast maha laostunud haiglad. Eelmainitule vastab tõsiasi, et Eesti on 31 Euroopa riigi seas suremuselt teisel kohal. Eks näita seegi, et poliitika võimalused võivad olla lõputud, kuid inimeste võimalustel on piirid.

Pseudopilt tegelikkusest

Pärast kõike seda pole kuigi palju teemasid, millel kolmikliitlased võiksid ohutult sõna võtta. Sestap püütakse valijaid PR-vahenditega pehmeks rääkida. Pilti tegelikkusest kujundavad pseudosündmused, poliitikute lõputud seisukohavõtud, mille ainus eesmärk on pakkuda vajalikku nime positiivses kontekstis, sündmuste selektiivne esitlus uudistes ning imagote montaaþ ja demontaaþ. Tolles mängus on oluline vaenlase kuju, kelle najal saab jagada inimesed omadeks ja vaenlasteks, õige- ja valemeelseteks. Säärasel jagamisel ei ole kuigi palju ühist demokraatiaga, mis eeldab pluralismi. Demokraatias ei ole reeglina õige- ja valemeelseid, on vaid erinevad arusaamad ja huvid. Vaenlase otsimine on pärit mujalt - ajast, kus oli üks tõde, üks ainuõige ideoloogia ja üks õige partei.
Poliitika võimalused võivad olla lõputud, kuid inimeste võimalustel on piirid.
Keegi naljamees on defineerinud elukogemust kui hulka hinnalisi teadmisi sellest, kuidas oleks tulnud õigesti käituda olukorras, mis enam kunagi ette ei tule. See määratlus ei kehti valimiste kohta. Siin kordub sama olukord iga nelja aasta tagant. Kõik sõltub ainult sellest, kui pikk on inimeste mälu ja taluvuspiir.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)