Kaalukeel (12).

Heiki Kortspärn,      17. mai 2006


Jaanuaris 2006 anti presidendivalimiste avapauk mitmest torust korraga.
Kõigepealt laotati rahvale vaatamiseks presidendi lastelaste "Kadriorgia". Samal päeval avaldati 13 Eesti ajalehe peatoimetaja üleskutse, et Arnold Rüütel teataks oma otsusest presidendiks (taas-)kandideerimise kohta.

Mida aga arvata neist ajakirjanikest, kes valitseva presidendi kõigutamiseks ei põlanud ebasündsaks võtta intervjuusid haigetelt ja seetõttu niigi õnnetutelt inimestelt?
Selle järjeloo viimane tähis on 5. veebruaril 2006 Eesti Raadio I Stuudio vestlussaade tulevase presidendi teemal. Seda juhtisid Sulev Valner ja Aarne Rannamäe. Stuudiosse olid kutsutud arvamusliidrid, kes suutvat kõrgemale tõusta päevapoliitikast: Andra Veidemann, Enn Soosaar, Indrek Neivelt, Mati Heidmets, Marju Lauristin ja Peeter Olesk. Kaks tundi heietati, et väga on vaja uut presidenti. Keda nimelt, polnud tähtis. Peaasi, et mitte Rüütel!
Eriti matslik oli Rannamäe ütlemine praeguse presidendi kohta: meil on muppet-show, kus Villu Reiljani käsi on nuku sees! Heidmets leidis, et tulevane president peaks selgitama, kuidas me elatustasemelt jõuaksime Euroopale järele ning õpetama meid tänaval tsiviliseeritult suhtlema. Lauristin leidis, et rahvas peaks avaldama survet Riigikogule, et see presidendikandidaadid juba varakult rahva ette tooks. Olesk leidis, et Rüütli vaikimine on halb, ja pakkus presidendikandidaadiks Euroopa Inimõiguste Kohtu liikme Rait Maruste. Soosaar teatas, et Arnold Rüütli eluloo 1970–80ndad aastad on käsitlemata, eriti tema toonased kõned ja filmikaadrid koos Vaino ja Kortelaineniga.
Neivelt teatas: rahva arusaam välisilmas toimuvast on väike seepärast, et meie kultuurkiht on õhuke! Lisaks tuli ta lagedale "geniaalse" ideega: kõik presidendikandidaadid peavad telesaadetes suhtlema välispoliitilistel teemadel inglise keeles ja selleks tuleks ajakirjanikud-reporterid tuua Soomest või veel kaugemalt! Õnneks sekkus Olesk ja teatas, et keeleoskust nõuda ei saa, kuna ainsa nõudena peab president valdama riigikeelt (eesti keelt).

Saate lõpul suutis Lauristin tõstatada "probleemi": kas Savisaar kandideerib või ei ning kas reformikad toovad Kallase Brüsselist ära või ei too? Veidemann pakkus presidendikandidaadiks Lauristini, Soosaar – Jaak Aaviksood, Heidmets – Andres Tarandit, T. H. Ilvest ja Toomas Savi. Korraks vilksatas ka Jaan Manitski nimi.
Kas on võimalik, et mind kogemata kombel taas valijameheks valitakse? Asjatu lootus. Kogemata ei juhtu Eesti parteistunud maastikul enam midagi. Aga imesid, nagu teame, vahel juhtub.

Mida ma valijamehena teeksin?
Oleksin karm kohtunik ja soovitan teistelegi: kui Riigikogu 101 liiget ei ilmuta riigimehelikkust, ei suuda isekeskis presidenti ära valida, jätavad presidendi valimise jälle "põllu peale" ning kui üheks kandidaadiks on Rüütel, siis kaaluksin üsna tõsiselt jälle tema poolt olemist.

Järelikult ei piisanud noorematele presidendikandidaatidele ja poliitikutele viiest aastast õigete järelduste tegemiseks. Anname veel viis aastat õppimiseks!
Ja lõppude lõpuks on ka Rüütlil kuldaväärt omadusi. Olen veendunud, et temast ei saa Eestile hukatuslikku Napoleonit. Garantii annavad Rüütli vanus ja eestlust hävitada võivate ambitsioonide puudumine. Eriliselt aga jäävad särama tema soliidsus ja iseloomu vaoshoitus.

Kes julgeks väita, et just Rüütli tagasivalimise tõttu Eesti elu halvemaks läheb? Kui aga midagi karta tuleb, siis ainuke oht võib tuleneda Rüütli mõnede praeguste või tulevaste (sala)nõunike seast. Reeta saavad ikka vaid omad ...
Loota tuleb, et seda ei juhtu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)