Me ei vaja Esimese Eesti presidenti

MARIKA TUUS,      13. september 2006


Valimiseelsetes raadio- ja teledebattides kutsus Ene Ergma Riigikogu liikmeid igal juhul hääletamises osalema – andku talle kasvõi vastuhääl. Pärast hääletamisi ta kordas, et ootas kasvõi 35 vastuhäält või punast nuppu, aga mitte hääletamata jätmist. Tegelikult ei saanudki me vastu hääletada – sellist ruudukest valimissedelil polnud.

Erimeelsuse väljendamiseks saime jätta valimisbülletääni välja võtmata või oleksime pidanud hääletamissedelit teadlikult rikkuma.
Valisime esimese tee, sest nii ühemõttelist valimisvabaduse piirangut ei osanud uneski ette näha. Seega eksitas Ergma rahvast ja jagas teadlikult valeinformatsiooni. Parlamentaarses igapäevapraktikas saab kas poolt või vastu hääletada, olla erapooletu või üldse mitte hääletada. Nii on tehtud ammu enne meid, ja ainult võhik ei taha sellest aru saada. Valimissedeleid ei lastud kasti või ei võetud välja ka eelmistel ja üle-eelmistel valimistel.

Demagoogia ja vassimine

Hämmastav, kuidas ajakirjandus tambib üht ja sama mantrat: saadikud ei täitnud oma põhiseaduslikku kohust, ei osalenud töös jne. Just hääletamissedeleid välja võtmata me avaldasimegi oma arvamust. Muidugi on Riigikogu liikme põhiseaduslik õigus ja kohustus valida Vabariigi President. Aga põhiseadus annab talle võimaluse teha seda kas Riigikogus või valimiskogus. Näiteks 2001. aastal ei kandideerinudki parlamendis ka Toomas Savi ja Arnold Rüütel.
Õigesti märkis president Arnold Rüütel oma avalduses, et Riigikogus toimunud valimised polnud demokraatlikud. Ka sellepärast, et valimissedelil oli vaid üks nimi. Mõlema kandidaadi oleks pidanud üles seadma ühes voorus korraga, et oleks, kelle vahel valida.

Presidenti valides valigem maailmavaadet

Leian, et igati õiglasem on presidendi valimisse kaasata peale riigikogulaste ka valijamehed. Kindlasti on 347-liikmelise valimiskogu otsus demokraatlikum ja laiapõhjalisem kui parlamendisaadikute „tagatuba". Tänane Riigikogu koosseis ei esinda enam ammu valijate poolt 2003. aastal antud mandaati.
Valimistel üks enim hääli saanud parteidest – Res Publica – on kaotanud rahva toetuse peaaegu ohtliku miinimumkünniseni. Pealegi ei küsinud Res Publica oma valija arvamust ühinemise kohta Isamaaliiduga, mida paljud inimesed teatavasti ei toeta. Lisaks ei esinda mõned saadikud pärast ülejooksmisi ühest parteist teise enam oma tegelikku valijat. Ja ei saa ka unustada, et parlamendi praegune koosseis lõpetab juba mõne kuu pärast. Nii tulebki uuel presidendil reaalselt töötada ikkagi kevadel valitava uue parlamendi koosseisuga.
Ekslik ja primitiivne retoorika on seegi, et pidime alluma oma partei diktaadile. Otsus oli konsensusega tehtud, keegi ei sundinud meid. Kuid me ei saanud kummagi kandidaadi poolt hääletada sellepärast, et nende parteide maailmavaade, keda need kandidaadid esindasid, ei sobi Keskerakonnale. Me ei saa hääletada paduparempoolse maailmavaate poolt. Toomas Hendrik Ilves ei ole hingelt ega taustalt sotsiaaldemokraat; esindas ta ju varem parempoolseid. Nii esitasidki teda sotsiaaldemokraatide kõrval kandidaadiks ka paremparteid. Aga sotsid on meil ju ikka olnud parempoolsete parteide käepikenduseks.
Me ei saanud minna neid erakondi esindavate kandidaatide taha, kes külmutasid pensionitõusu, erastasid tervishoiu ja müüsid maha strateegilisi objekte. Tollane president toetas ju neid tehinguid. Sama taust seob ka Ergmat, sest platsipuhastajast Isamaaliit oli üks tema kandidatuuri esitajaid. Samuti pole ma üldse kindel, et „äraostmatutest" ülesostjad ja respublikaanidest jõmmpoliitikud ei hakka ka presidenti kamandama nii, nagu nad oma parteis tänini teevad.

Ärgem laskem meedial end lollitada!

Keskerakond käitus õiglaselt ja demokraatlikult. 137-liikmelisel volikogul olid meil üles seatud nii Ergma ja Ilves kui ka president Arnold Rüütel (samas järjekorras). Ilvese ja Ergma poolt tuli kokku vaid kolm-neli poolthäält. Ülejäänud volinikud eelistasid praegust presidenti. Suurkogu ees küsimustele vastates oli Rüütel tunduvalt tugevam, konkreetsem ja usutavam kui Ergma ja Ilves Keskerakonna juhatuse liikmete küsimustele vastates.
Nii et, head Eesti inimesed, me ei saa valida presidenti ainult Esimese Eesti jaoks. Arnold Rüütel on Eesti sotsiaalset ebavõrdsust vähendanud, ning seda liini tuleb jätkata. Selge, et paremparteid teevad praegu kõik, et oma mees paika panna. Samas oli neil ka Riigikogus ükskõik – on see Ergma või Ilves. Võrdselt, 64–65 anti hääli kummalegi; peaasi, et Rüütel ei saaks. Varsti täitub juba aasta ajast, mil täiesti ühemõtteliselt alustati president Rüütli vastu suunatud alatut kampaaniat. ja ajakirjandus järjekordselt sekkus suurpoliitikasse. Koos omameelsete poliitkombinaatoritega sünnitati mitmeid valefaktidele toetuvaid laimumüüte. Viimaseks näiteks kasvõi Rüütli alatu seostamine Johannes Hindi represseerimisega. Kes teab, mis valesid veel välja ei mõelda! Alles nüüd, aastaid hiljem saime teada näiteks seda, kuidas Lennart Merist tegi presidendi „poistekamba" võltskiri.
Pole mõtet ka rääkida keskerakondlaste topeltmängust, sest „presidendi ümarlaual" läks jälle käiku vana stsenaarium. Ühise laua taha kutsuti meid teistest hiljem, kui kõik oli seljataga juba kokku lepitud. Ja siis tehti järjekordselt „kambakas" ja hääletati meie kandidaadid kohe välja. Seepeale aga oodati veel toetust oma kandidaatidele.
Tegelikult tahab Eesti rahvas juba ammu presidendi ise valida. Ometi kardavad seda mõned parteid paaniliselt – äkki võidab Savisaar. Seekord aga valigu valijamehed. Imelik, et meie parempoliitikud-liberaalid, kes kõiges Ameerikat kummardavad, ei taha teadagi, et seal valitakse riigipea just valimiskogus.
Need valijamehed, kes eelistavad keigari mainega ja ülbevõitu elektrijaamaparseldajat, valivad Ilvese. Need aga, kes hoolivad ka nõrgemate elanikegruppide kaitsmisest ning näevad presidendis rahva ühendajat ja riigi väärtustajat, valivad Arnold Rüütli.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (25)