President Meri lahendamata mõistatus

ANDO LEPS,      16. mai 2001


Seega ei ole vähimatki kahtlust: president Meri teeb kõik selleks, et võim säiliks valitseva kolmikliidu käes ükskõik missuguse hinnaga. Ja tal on selleks väga isiklikku laadi põhjused.

Tundub, et Peeter Tulviste on tõesti oma salapatrooni Lennart Meri usin järeltulija. Sarnaselt Meriga vaikib Peeter Tulviste seal, kus tema sõna ja arvamust oodatakse.

Kadrioru truu õpilane.

Tulviste meelest ei käi erakonna maine ega au pihta ei Jüri Mõisa vankumatu sõprus Meelis Laoga, minister Jürgensoni saltod raudteerelssidel ega mitme isamaaliitlasest endise väikelinnajuhi vargused ja suliteod. Toimugu mis tahes, vappugu erakond ükskõik mis jamades, tehku parteilased ükskõik mis seatempe -- partei aukohtu endine esimees Peeter Tulviste vaikib kindlalt.
Kadriorus on tõesti oodata järjepidevat kurssi tegelikust elust mööda vaatamisel ja totaalsel vastutamatusel. Lennart Meri külvatud-kastetud poliitikaseemned annavad värvituid õisi ka tulevikus. Sest see on tänase presidendi ja tema toetajate ühine soov ja huvi. Muidu võib juhtuda ebameeldivusi. Kui Kadriorgu saaks mõni teine, näiteks presidendikandidaat Peeter Kreitzberg, suure-lennarti-sündroomist puutumata mees, võiks ju asjade kulg väljuda Meri ja teda upitanud ning hoidnud sise- ja välismõjude valvsa silma alt.
Selles plaanis on mõistetav, miks aprillis niipalju kurba nalja sai.
Iga uus skandaal varjutas eelmise ning tegi vee sogasemaks. Kuid sogases vees pääsevad õnnelikult kaldale nii eksluurejuht Kross, vene-itaalia sulid ja jääb võimgi omade kätte -- nii pealinnas, Toompeal kui ka Kadriorus.

Väsinud Luik peaministriks ei soovi.

President Meri tahtis vahepeal küll kuulda kolmikliidu peameeste arvamust peaministri väljavahetamise küsimuses. Ta üritas uueks peaministriks esitada kaitseminister Jüri Luike, oma vana sõpra juba Moskva päevilt, kellega koos joosti arvatavasti oma elu päästmiseks signeerima Eesti--Vene (meile väga kahjulikke) lepinguid.
Kuid Luik ei ole kõrgest kohast huvitatud. Mehe tervis on vilets ja kuna Eesti peaministri ametikohaga käivad kaasas pidevad skandaalid, siis ta puhtfüüsiliselt sellist koormust välja ei kanna.
Laari väljavahetamise vastu astus aga eriti innukalt mõõdukas Andres Tarand, kelle arvates pole peaministri väljavahetamine vajalik ega võimalik, kuna siis laguneb valitsev troika kindlasti.
Edev Meri püüdis siiski rahvale näidata, et on ikkagi kuigivõrd huvitatud Eesti paremast käekäigust, kuid see oli lihtsalt väike vee segamine. Näiteks rongisõit Karl Vaino kunagises luksusvagunis Tallinnast Tartusse. Aga juba päev hiljem asus Meri hoopis Laari valitsuse tegevust kaitsma, väites, et igal valitsusel tuleb aegajalt teha ebapopulaarseid otsuseid, nimetades Eesti Raudtee erastamisotsust tulevikkusuunatuks.
Järelikult tuleb president Meri sõnadest aru saada nii, et kui ostame Ameerikast mitukümmend aastat vana veduri, mis on mõeldud teisele rööpalaiusele ja mida ei kannata välja meie raudteesillad (ehk teiste sõnadega veame sisse vanarauda), siis on see tulevikku suunatud suurepärane äriplaan.

Tulviste kaitseb Merit mineviku eest.

Ei ole kahtlust: Meri teeb kõik, et võim säiliks valitseva kolmikliidu käes ükskõik missuguse hinnaga. Tal on selleks väga isiklikku laadi põhjused. Esiteks tahab ta, et presidendiks saaks tema väljavalitu Peeter Tulviste, kes omakorda ei hakkaks sorima Lennart Meri ja tema perekonna valgustkartvas minevikus (võrreldav Putini indulgentsiga Jeltsini pattude kohta). Ja kes seisaks hea selle eest, et meie Lennart võiks saada mingisuguses maailmaorganisatsioonis kõrge ametikoha ning säilitaks presidendi kantseleis tänase isikkoosseisu. Teiseks jääks Meri piltlikult presidendiks edasi, kuna Tulviste oleks ikkagi ainult tema mitte eriti andekas õpilane.
Tundub, et Eesti riiki valitsetakse kusagilt väljastpoolt, ja eelkõige Venemaalt. Selles on erilised teened just president Meril. Samal ajal on suuri teeneid ka valitseva kolmikliidu kamandataval meedial, et Lennart Meri sugune väidetava KGB minevikuga persoon on saanud olla riigi esimene mees, mis aga omakorda viitab sellele, et meie juhtivate ajalehtede, raadiote ja telekanalite juhid on olnud samuti seotud maagilise kolmetähelise organisatsiooniga.
Kuid tavaliselt klaaritakse vanade sõprade arveid ähvardustega. Ei ole sugugi võimatu, et koalitsioonipoliitikud on president Meri ähvardanud tema tumeda, ajakirjanduse andmeil KGB minevikuga. Võib arvata, et talle on otse öeldud, et teda võidakse iga minut ametist kõrvaldada, kui ta ei allu troika tahtele. Võibolla aga topiti Lennart Merile nina alla hoopiski ajalehes Kesknädal temast ilmuv järjejutt!?

Kuidas Lennarti sündroomist hoiduda?

Mida tuleks meie riigis teha, et meedia andmetel KGB minevikuga Lennart Meri sugune mees ei saaks enam kunagi Eesti Vabariigi presidendiks või et saaksime selle võimaluse vähemalt viia miinimumini?
Esiteks.
Kõik avaliku arvamuse küsitlused on näidanud, et presidendi peab valima rahvas ja seepärast tuleb täiendada põhiseaduse paragrahvi 56 ja sõnastada see järgmiselt: Kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) rahvahääletusega; 2) rahvaalgatamisega; 3) Riigikogu valimisega; 4) Vabariigi Presidendi valimisega; 5) kohalike omavalitsuste esinduskogude (volikogude) valimisega.
Teiseks.
Suure tõenäosusega peame minema 1938. aasta põhiseaduses sätestatu juurde ja moodustama kahekojalise parlamendi, st Riigikogu oleks kahekojaline rahvaesindus, mis koosneb Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Riigivolikogu koosseis võiks olla 61-81 saadikut ja Riiginõukogu koosseis 31-41 saadikut.
Miks on seda vaja? Aga seepärast, et presidendi kantselei paar keskmise tasemega ja märgade kõrvatagustega juristi ei otsustaks, kas vabariigi president kuulutab Riigikogus vastuvõetud seaduse välja või mitte.

Lõpp

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)