Estonia põhiküsimus

EVELYN SEPP,      25. oktoober 2006


Võitlustest nn Estonia komisjoni loomiseks Riigikogus on nüüd möödas peaaegu kaks aastat. Mis on selle aja jooksul juhtunud? Esiteks on kinnitust leidnud, et Estonial veeti sõjatehnikat. Teiseks on kinnitust leidnud seegi, et Eesti kõrged ametiisikud ei taha seda teada ega mäletada.

Ega selles olegi ju midagi imelikku. Välja arvatud see, et Rootsi toonane kõrge luurejuht tunnistas kevadel: jah, vedasime, aga koostöös Eestiga, kes ise palus meil seda teha. Ja et Eesti poolt koordineeris vedu isik, kes töötas peaministri büroos ja kellele saadeti ka memo saadetise täpsema koosseisu kohta.

Loomulikult ei maksa rootslaste juttu kohe täie tõsidusega võtta, sest eks siingi või olla oma konks. Nimelt on Eesti osaline 1995. aastal sõlmitud nn hauarahuleppes, mille kohaselt on laevavraki juures kõik toimingud keelatud. Seejuures on aga siiski kaks võimalust: uusi uuringuid saab teha siis, kui leppe seitse osapoolt niimoodi kokku lepivad, või kui Eesti taandub leppest, viidates Viini lepinguõiguse konventsioonile. See sisaldab sätet rahvusvahelistest lepetest taganemiseks juhul, kui pärast leppe sõlmimist ilmnevad uued asjaolud, millest varem ei teatud. Loomulikult pole see päriselus nii lihtne, aga teoreetiliselt on võimalik.

Rootsi-poole relvaveod on vähemalt valdava osa Eesti avalikkuse jaoks kahtlemata uus informatsioon, mida leppe allkirjastamisel ei teatud. Samas: kui seda teati Eesti luureorganisatsioonides ja poliitikute kitsas ringis, siis pole see ju "uus", ja selline alus langeks ära. Langeks ära ka alus seda argumenti diplomaatiliseks surveks kasutada.

Seega peab just Keskerakonna eestvedamisel moodustatud Riigikogu erikomisjoni kaheaastase uurimise põhisaak kinnistama argumendid ilmnenud uute asjaolude kohta, mille alusel nõutada teiste riikide nõusolekut uue rahvusvahelise ja sõltumatu uurimise alustamiseks. Samas olen mitmeid kordi kuulnud Rootsi valitsusliikmete vastuseid, et midagi uut pole ilmnenud ja eestlased võivad ju asju oma riigis uurida...

Tõsi, need olid sotsiaaldemokraatliku valitsuse seisukohad, mida uus Rootsi valitsus jagada ei pruugi. Samas, uue valitsuse kõige tähtsama ministrina peaministri järel on ametis laevahukuaegne peaminister Carl Bildt. On see juhus, riigimehelikkus või võimalik ettenägelikkus, et iga hinna eest vältida Rootsi jaoks ilmselt kõigi aegade kõige piinlikuma välispoliitilise ja miks mitte ka sisepoliitilise skandaali puhkemist? Riik, kes piinlikult formaalse täpsusega hoiab kinni sõjalise neutraliteedi põhimõttest (pole NATO liige), osaleb tsiviillaeval tuhandet tsivilisti ohtu seadvates relvaveooperatsioonides, mis päädivad laevahukuga. Hiljem pole ju tähtsust, kas neil sündmustel oli seos või mitte, aga neutraliteediga on lood halvasti. Kui leiab veel kinnitust väide, et Rootsi ei vedanud relvastust enda jaoks, läheb seni NATO salaliikme staatuses püsinud Rootsi olukord rahvusvahelisel areenil õige täbaraks.

Kas Eesti tahab Rootsile halba? Mõistagi, ei taha! Aga tuhatkond hukkunut rahuajal ja ei ühtegi korrektselt tõestatud põhjust, süüdlast ega vastutajat – kas see on õige? See ei ole selline sündmus, kus otsad saaksid lihtsalt vette kaduda ja hulk kõrgeid ametimehi oma muretul viisil edasi valitseda. Olgu luurejuhtide, kindralite või poliitikutena. Veel lisanduvad siia Rootsi valitsuste naeruväärsusesse küündiv käitumine ja hulk vassimisi. See on talumatu, ja mis peamine, – ebaõiglane hukkunute omaste, meremeeste, kõigi rannarahvaste ja ajaloo ees.

Peamine pole küsimus, kas Estonia vrakk tuleks üles tõsta või mitte. Vastutustundlikel poliitikutel tuleb leida lahendus küsimusele: kuidas saavutada olukord, et uus uurimine üldse oleks võimalik? Vraki ülestõstmise teema kuulub tehniliste lahenduste rubriiki, ja ma ei usu, et selle ala asjatundjaid just palju meie ümber liiguks. Riigikogus neid kindlasti pole.

Küll aga peitub edasine lahendus poliitilistes küsimustes. Andkem endale aru ühes: see kõik sai minna nii, nagu ta läks, vaid seepärast, et teistsuguseks lahenduseks puudus 1994. aastal poliitiline tahe või sõltumatus. On ka selge, et toona siin- ja sealpool Läänemerd võimu jaganud poliitilised jõud ja nende liidrid on kindlalt väljas status quo säilimise eest. See on neile eluküsimus.

KESKMÕTE:
Küsimus pole selles, kuidas laevavrakki uurida, vaid esiteks tuleb saavutada uurimise võimalikkus üleüldse.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (42)