Nõudmiseni, maakas!

11. juunil andsin Riigikogus selle „nõudmiseni“-bussiliikluse osas üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palole, et teada saada, kuidas suhtutakse ministeeriumis Saare maavalitsuse seesugusesse otsusesse ning kuidas see valitsuse arvates mõjutab väikeasulate elanike liikumisvõimalusi. Palo vastust on oodata septembris, siis kui parlament alustab sügisest istungjärku ning „nõudmiseni“-süsteem on juba tööle rakendatud.

Isegi kui minister ei suhtu sellisesse süsteemi hästi, on selge, et Saare maavalitsuse otsusega on avatud tee uuele kärpelainele, mis oluliselt halvendab maaelanike elukvaliteeti – sisuliselt on tegemist ühistranspordivõrgustiku hiiliva koomaletõmbamisega.

Loomulikult on majanduslikult efektiivne teenindada neid ühistranspordiliine, kus sõitjaid jagub stabiilselt palju, kuid regionaalpoliitiliselt on Saaremaal tehtud otsus äärmiselt ebaefektiivne. Võib-olla peitub põhjus selles, et regionaalpoliitikas on Eesti terve oma taasiseseisvumisaja sisuliselt paigal tammunud. Tõsi, Euroopa Liiduga liitudes avanesid väikestel omavalitsustel võimalused eurorahade abil suuremaid investeeringuid teha, kuid tulevikuplaan on endiselt puudu. Rõivase vahevalitsus otsustas kaotada regionaalministri ametikoha, mis ühtpidi peaks tähendama seda, et kõik ministrid töötavad regionaalse võrdsuse nimel, kuid sisuliselt kujuneb olukord tõenäoliselt selliseks, et regionaalpoliitika eest ei vastuta mitte keegi.

Kõige tihedamini saan kokku Lõuna-Eesti omavalitsusjuhtidega, kes räägivad kui ühest suust, et püüavad pidevalt välja mõelda uusi ideid, kuidas inimesi maal hoida ning maale elama meelitada. Nii on mõneski väikevallas suuremad sünnitoetused kui suuremates linnades, potentsiaalseid uusi elanikke aidatakse nii töö- kui ka elukoha otsingutel, kooli- ja lasteaiakohtadest rääkimata. Pingutatakse väga, et teedevõrk oleks enam-vähem normaalses korras aastaringselt ning et iga teelõik, mis saadakse mustkatte alla, on tõeliselt suursündmus. Paljud kohalikud kruusakattega teed on kevadel ja sügisel porised ja auklikud ning mõnikord isegi peaaegu läbimatud. Lumerohked talved on samuti katsumus, sest sadu kilomeetreid käänulisi kruusateid puhastada pole odav ega kiire töö. Miks on see kohalike teede küsimus nii oluline? Seepärast, et korralikud teed maapiirkonnas mängivad ülimalt olulist rolli, kas inimestel on seal võimalik elada või mitte. Kas nad saavad igal hommikul minna tööle ja õhtul tulla koju või ei saa seda teha.

„Nõudmiseni“-bussiliiklus on minu hinnangul Eesti jaoks täpselt samasugune Potjomkini küla ehitamine, nagu praeguse vahevalitsuse otsus teehoiu rahastamine lahti siduda kütuseaktsiisi laekumisest. Teadmata on ka see, kuidas uus süsteem inimesteni suudetakse viia: millisel numbril bussi tellida; mitu päeva ette tuleb bussi tellida; kas tellimust saab ka tühistada; kuidas bussid sellise süsteemi juures graafikus püsivad jne.

Loodan väga, et seesugune suhtumine väikeste maakohtade elanikesse ei omanda veelgi laiemaid mõõtmeid. Maapiirkondades on toodete ja teenuste kättesaadavus niigi oluliselt halvem, aga, minnes ka ühistransporti “reformima“, tehakse maaelu veelgi keerulisemaks. Öeldes iga asja puhul „Nõudmiseni, maakas!“, jõuame punkti, kus maal elamisel pole enam suurt mõtet.

Aga jääb lootus, et maakad ei anna siiski alla – ka seekord mitte.

URBO VAARMANN, Riigikogu liige

Jaga |