Inglased osalesid Tallinna pommitamises

JÜRI LIIM,      27. märts 2002






"Tänaval kinni peetud paigutati algselt Laboratooriumi tänavale ja Patareisse. Selle seltskonna ülekuulamistel saadi teada nii mõndagi olulist. Täies ulatuses rääkis sellest julgeoleku meeste infokoosolekul 4 ( B ) osakonna ülem obersturmführer ENN VIKS."
"Selgunud oli, et diversandid korjati põhiliselt kokku Leningradist, sealsest oblastist, Pihkva mailt ja Petserimaa venelaste hulgast. Kuu aega koolitati neid pingsalt Leningradi lähistel. Siis imbusid nad üle rindejoone aegsasti Tallinna. Leningradi grupeeringu ülem andis neile peakäsuks kohustuse: Toetada Eesti vallutamist. Just vallutamist, mitte vabastamist, nagu hiljem seoses Tallinnaga hakati leierdama. Langevarjureid aga visati alla diversantide dubleerimise mõttes, et tagada signalisaatorite tegevus juhuks, kui linna suunatud agendid on mingil põhjusel tegutsemisvõimetud või kinni võetud."
"Ülesandeks oli tekitada pommitamise ajal Tallinnas süütamistega segadust ja paanikat. Samuti pidid nad süütamistega ja signaalrakettidega suunama lennukeid sihtmärkidele. Kuidas puitelamurajoonides majade süütamine näitab väidetavaid, tegelikult olematuid sihtmärke, on loomulikult rohkem kui küsitav."
"Tallinna õhutõrje oli tegelikult peaaegu olematu. Patareid seisid Rannavärava mäel, Kadriorus, Hipodroomil, Lasnamäel...Kui linna imbunud, varjus olnud ja endale vastavad sihtkohad välja valinud diversandid suunasid signaalraketid patareidele, jooksid sakslastest õhutõrjeväelased kibekähku laiali. Teisel lennukite lainel ei olnud enam karta midagi."

Süütajad lasti koha peal maha

E. H. Peeboste "Seda vallutamise, süütamiste ja signaliseerimistega kaasaaitamise käsku täideti venelaste poolt usinalt. Muide, nood diversandid olid veidralt, mitte meiepäraselt riides. Peaaegu kõigil olid jalas vene sõjaväe kirsasaapad ja nende peal püksid. Jäi mulje, nagu oleks nad tulnud venelaste guljanjele, ainult balalaikad olid puudu. Kui taolisi "pidulisi" oleks valges linna peal nähtud, siis oleks nad küll ära tuntud ja kui kahtlasi kinni peetud."
"Pudeliloopijate ja signaliseerijate kohapeal tabamisel kõmmutati neid ikka maha küll. Hiljem lasti neid maha ka Kalevi-Liival. Seda vastavuses sõjaolukorrale, kus eriti diversantidele armu ei antud. Kalamajas "Kalma" sauna lähedal kihutas ühele sellisele süütajast puhvpükstes kirsamehele kuulid kerre julgeolekuga seotud, hilisem väga tuntud keskmaajooksja ERICH VEETÕUSME."
(vahemärkusena J. L: Veetõusme töötas julgeolekus autojuhina. Kui nüüdsel ajal kirjutaja vahendusel saadi teada temaga seotud juhtumist "Kalma" sauna juures, siis ühed tegelased ütlesid: kui me seda oleks teadnud, siis tema mälestusvõistlusi poleks küll pidanud.
Kuid värskelt on öeldud veel midagi. Esitan seda kui veidrat mõttelaadi. Mulle mainiti: noh see, millega Veetõusme hakkama sai, ei ole nüüd küll ilus tegu. Ilmselt taolise ülimalt patsifismi mõttelaadi kandjate arvates pidanuks Veetõusme minema selle "molotovi kokteile" elamusse loopiva diversandi juurde ja teda noomima kuidagi nii: kulla mees, palun ära loobi süütepudeleid elamusse, see ei ole ilus tegu!)
Peeboste jätkab:"Linn põles. Pelgulinnas lõõmas Mayeri keemiatehas ( hilisem "Flora"). Sealsed tossavad kemikaalid levitasid vänget, hingematvat haisu ja tossu. Ka sadama kütusetsisternid panid põlema diversandid. Pommitamiste käigus loobiti eriti arvukalt alla süütepomme. Eks ikka selle arvestusega, et Tallinnas on palju puidust hooneid. Ju siis ka see põletatud maa taktika oli vallutamiskäsu üheks psühholoogiliseks elemendiks."

Saksa kindralid pidid surema

H. Saar: "Harju tänavas "Kuldlõvi" restoran-hotellis oli "kindralite kodu". Selle kodu vastas Saksa Väliluure staap. Kindralihärrad ja ohvitserid jõudsid häire kõlades jooksuga minna Vabaduse väljaku ääres oleva EEKS maja keldrivarjendisse. See keldri valik tehti õieti. Järgmisel päeval uurimiste, ekspertiisi ja diversantide ülekuulamiste käigus selgus - juba aegsasti oli "Kuldlõvi" keldrisse suudetud toimetada suurem kogus lõhkeainet. Vastavalt venelaste plaanile pidid kindralid igal juhul surema, kui mitte pommide, siis vähemalt lõhkeaine läbi. Lõhkelaeng plahvataski ja nii võimsalt, et purustas ka lähedaloleva "Amor" kino. Samuti sai ülitugevalt kahjustatud läheduses olev Väliluure staap. Seda oldi sunnitud hiljem üle viima Kadriorgu."
"Uurimistöö tulemusena suudeti kindlaks teha, et "Kuldlõvi" keldrisse toimetasid arvestatava koguse lõhkeainet nõukogulaste poolt mingil moel värvatud hoone majahoidja koos oma naisega. Vähemalt sellisele järeldusele tuldi. Leidus tunnistajaid, kes olid näinud neid pommitamise alguses majja sisenemas ja peatselt kõlas tugev, lammutav plahvatus. Kas nad ka ise hukkusid või väljusid enne seda hoovipoolsest uksest, jäigi selgusetuks, nagu ka see, kas nemad lõhkasid peidetud lõhkeaine koguse või tegi seda pommitabamus."
"Kuid diversiooniakte oli veel kaugema sihikuga, et tõhustada tulekahjude levikut. Kohe pommitamise algul kadus veevärgist vesi. Lõõmavat tuld ei saanud kustutada. Hiljem selgus, et veevärgi peasõlm oli lõhatud, nagu ka elektrisüsteemide peakanal."
"Nõukogude ajal ei räägitud üldse ja ka kaasajal ei ole eriti pajatatud sellest, et pommitamise käigus hukkus ka sadakond vene sõjavangi. Hilisema(te) nõukogude diversiooniaktide käigus veelgi enam. Üheks kõige koletumaks nõukogulaste aktsiooniks oli sündmus 1944. a. suvel. Tallinna sadamas laaditi suurelt saksa laevalt laskemoona kahele väiksemale soome alusele. Seda tööd tegid vene sõjavangid. Diversiooniaktina lõhati laskemoon. Plahvatus oli kohutav, kisuti ribadeks, paisati laiali ja hukkus teiste surmasaanute seas samuti ligemale 800 sõjavangi."
(J.L.:) Taoline sündmus tõesti toimus. Plahvatus oli supertugev ja laastas sadamat. Tohutu seenekujuline suitsupilv tõusis kõrgele Tallinna kohale, oli kaugele nähtav ja hakkas seejärel laienema. Lööklaine asjaoludest lähtuvalt suundus suuresti õnneks üles ega paiskunud linna peale. Hilisematel aegadel diversiooniaktsioonist eriti rääkida ei soovitud, seda just seoses nõukogude sõjavangide hukkumisega. Aja möödudes (1977) aga pajatati juhtunust nagu patriootide kangelasteost, kes 1944. aasta 25. juulil lasid Tallinna sadamas õhku saksa laeva.
E. H. Peeboste: "Kuigi õhutõrje oli praktiliselt võimetu, siiski tulistasid saksa öölendurid nendest kahe laine 350-360 viisnurkadega pommitajatest Eesti kohal alla 27. Nende saksa lendurite hulgas oli ka kaks eestlasest ässa. Üks neist elab praegu Austraalias. Peamiselt tõmmati venelasi alla tagasiteel Tapa-Narva liinil. Kuid üks allatulistamine oli väga väärtuslik just infosaamise osas. See sündmus tekitas Julgeolekus ja SD luures kaunis suurt elevust, kuid mitte üllatust."

Rünnakut juhtis Kanada naislendurist kommunist

H. Saar: "Meie õhutõrje või öölendurite tegutsemiste läbi tulistati üks inglise pommilennuk MOSQUITO põlema ja see prantsatas Ülemiste järve juures alla. See oli lausa eriline saatuse kingitus. Lenduril õnnestus langevarjuga alla hüpata, jäi õnneks ellu ja ei olnud isegi mitte vigastatud."
"Pommitamise ajal oma ülesandeid täitnud Julgeoleku Politsei SD võitlejad panid langevarju hõljumist tähele ja said haarangu käigus piloodi kenasti kätte. Meeste üllatuseks osutus selleks olema kaptenipagunitega Kanada naispiloot. Too ülekuulamistel tunnistas kõike puhtsüdamlikult üles, ka seda, et on kommunist. See punase pileti omanik väga põhjalikult pajatas Tallinna pommitamise plaanide teostajatest ja elluviijatest."
"Just selle naiskapten piloodi tunnistused esmaselt avasid tõe, millele hiljem saime ka mujalt kinnitust ja mida järgnevatel aastatel nõukogulased kohe kuidagi ei tahtnud mainida. Kogu "kangelaslik" Tallinna pommitamine pidi jääma ainult nende suursaavutuseks. Samuti jagas see vang rikkalikke andmeid venelaste relvastusest ja teadaolevatest rünnakuplaanidest"
"Seega siis need uudse mootoriheliga lennukid olid inglaste "Mosquitod", milliseid liitlasabi korras oli antud venelastele. Venemaal neil lendamist õpetasid inglastest instruktorid. Mainitud kanadalasest naispiloot aga oli esimese rünnakulaine lennukite üldjuht."
"Pea iga selle rünnakulaine eskadrilliga olid kaasas inglastest instruktorid-navigaatorid. Nende ülesandeks oli spetsialistide tasemel kindlustada linna oluliste elupunktide hävitamine. "Tommide" ülesandeks oli ka "jõulupuude" allaviskamine õiges kohas. Taolised inglastest instruktorid olid kaasas ka teises rünnakulaines, kuid vähem esimesest. Siis ei saanud enam eksida, lõõmav linn oli heaks orientiiriks, lendamine olematuks muutunud õhutõrje tõttu ohutu. Selge see, et nüüd britid ei taha seda kaasajal nähtuna nagu häbiepisoodi kuidagi enam omaks võtta. Episoodi, mis on väga barbaarne, kuid neile sõjas sageli omane. Ei taheta eriti tunnistada ka hilisemaid brittide eestlastest luurajate mahamüümist venelastele."

E. H. Peeboste: "Ülekuulamiste käigus selgus, et 9. märts valiti rünnakuks välja kui rahvusvahelise naistepäeva jätkutähistamine. Nii märkisid lennupolgu pohmellis stalinlikud taevanõiad enda arvates vääriliselt ära punaeitede tähtpäeva. Ja eks naised sõjatapmistes ole sageli olnud ikka palju leidlikumad, sadistlikumad ja julmemad kui mehed."
"Seda, et lendurnaised ja ekipaazhide liikmed olid pohmellis, selgus hiljem. Vastavalt ülekuulamiste käigus saadud andmetele tähistasid naislendurid 8. märtsil naistepäeva võimsalt. Eht vene kombe kohaselt rüübati suurtes kogustes piiritust, lauldi, tantsiti... Arvestades järgmisel päeval pohmelli parandamist kangema kraamiga, siis olid nad sellel pommitamisretkel ka veel tugevasti joobes."
"Mis aga puudutab inglasi, siis nad juba enne ja ka pärast seda on reetnud eesti rahvast. Neile dzentelmenidele on taolised mängud alati olnud päris mokkamööda. Mehe eest olid britid väljas ainult meie Vabadussõjas, kui nende laevad tulid meile appi."



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)