Kas leidub meil veel julgeid?

Lihtsam matemaatika peaks olema isegi ajaloolastele ja keemikutele jõukohane. Tuleb anda endale selgelt aru riigi ressursside, sh inimvara piiratusest ning selle aruka kasutamise ja säilitamise vajadusest.

Eestis maksusüsteem nagu Aafrikas

Alguseks võiks taastada vähemalt 22-protsendise tulumaksumäära ning tõsta maksuvaba miinimumi, kuni leitakse julgus kehtestada astmeline tulumaks ning taastada ettevõtte tulumaks, mis EL-i riikidest puudub ainult Eestis. Dividendid, mis valdavalt lähevad riigist välja, võimaldavad omanikel loobuda palgast (et mitte maksta sotsiaalmaksu).

Mida kiiremini astmelist tulumaksu rakendama asutakse, seda enam võidame, sest EL-i suurriigid ei soovi Eestit igavesti ülal pidada oma maksumaksjatega (kelle kõrgeim maksumäär tuluosalt üle kolme- või neljakordse keskmise palga on 43%; Prantsusmaal on Hollande taaskehtestamas maksumäära 70%). Ühtlane tulumaks nagu Eestis kehtib vaid mõnedes Aafrika ja endise sotsleeri riikides, eesotsas Venemaaga.

Riigikaitse asemel odavpakkumine

Kaitsekulutuste mõttetusest on viimasel ajal kirjutanud mitu autorit. Nende, riigisaladuse tõttu läbipaistmatute kulude kärpimine ei kahjustaks kedagi peale nonde, kelle kontodele rahad liiguvad, kuna tõsist kaitset üliriigi vastu ei pakuks ka kogu eelarve tuuldelaskmine. Mis kasu oli Gruusial hambuni relvastumisest ja „sõprade" bravuursetest lubadustest? Nagu talle ohuolukorras otse öeldi - ükski suurriik tema pärast enesetapule ei lähe. Eesti-taolise Pontu pärast (keda võib küll vahel ässitada naabri peale haukuma) ammugi mitte. Iga mõtlev inimene saab aru, et Venemaa rünnak meid kindlasti ei ähvarda.

Iseasi, et suurt idanaabrit arvatavasti lõbustab, kuidas Eesti on ronimas samasse võidurelvastumise auku, mis neelas Nõukogude Liidu majandusvõimsuse. Pruugib veel vaid pisut oodata, et kogu kupatus odavpakkumisel ära osta. Ei mingit vägivalda!

Operetlik „armee"

Poleks ülearune mõelda sellelegi, kui arukas on õhutada russofoobiat olukorras, kus kaitseväes on eestlasi ja muulasi peaaegu võrdselt. Väikeriigi ainus reaalne kaitse on inimvara ja selle kvaliteet - tervis ning eeskätt haridus.

Milleks meile Kaitseministeerium, mille juhitava operetliku „armee" suurus on üks korralik rügement? Lähima 20 aasta jooksul on igas elluastuvas aastakäigus ca 5000 noormeest, neist terveid heal juhul pooled. Et mehi ei ole ja naisigi ei jätku, oleme peagi sunnitud ajateenijaid rakendama korrakaitse-, piirivalve- ja päästeteenistuses.

Eestist väiksem Island on küll NATO (aga mitte EL-i) liige, kuid ilma sõjaväeta ja sõjalise eelarveta. NATO oli temast geopoliitiliselt huvitatud, nagu ka Baltikumist, kes seda aga ise ei taibanud ja niutsudes ust kraapides eneseväärikuse kaotas. Eestlaste miljardiline radariost (USA/NATO oleks meile selle rõõmuga kinkinud, et saada võimalust jälgida Peterburi-Pihkva õhuruumi) on meid naeruväärseks teinud, kuigi avalikult seda keegi ütlema ei tule.

Kunagi pole Eestilt nõutud Lennart Meri edevusest lubatud 2-protsendiseid kaitsekulutusi, saati, kui lapsed nälgivad (vt Eurobaromeetrit). Kõigi NATO riikide (v.a. Euroopas kolm erandit ja USA) kaitsekulutused on alla 2% ja neidki kärbitakse pidevalt.

RE vanemahüvitis kui „püha lehm" ja riigivargus

Kõige kiiremat abi vajavad lapsed. Ametliku statistika kohaselt on pooled lastega peredest katkised või elavad vaesuses, kus lapsed kannatavad pideva alatoitluse, alavääristamise ja vägivalla all ning lähevad ühiskonnale nii või teisiti kaduma. Karistusseadustiku täiendamise ja uute vanglate ehitamise asemel vajame kasvatuse, hariduse ja teaduse tegelikku eelisfinantseerimist, selle raames omakorda sisulise kasvatustöö eelistamist ja õpetajate väärtustamist.

Lastetoetused vajavad reguleerimist, kuid väljapakutud meetmed on puht kosmeetilised. Samas peitub reserv selgelt läbikukkunud RE „pühas lehmas" ehk vanemahüvitises (VH), mis pole peatanud sündivuse hoogsat langust. Kui minister Lukas ütles välja "saladuse", et üks viiendik sünnitajatest saab endale neli viiendikku VH rahast, ei sobinud ta enam valitsusse.

Vanemahüvitise aastane üldkulu vähem kui 20000 lapsele - 173,3 miljonit eurot ehk 64% peretoetustest - on 2,5 korda suurem "harilike" lastetoetuste kogusummast (25% kõigist peretoetustest) ligi 260 tuhandele lapsele.

Ajal, kui perede väljaminekud esmavajadustele on suurenenud ainuüksi viimasel ajal enam kui kolmandiku võrra, on senikehtiv lastetoetus keskmise pensioni 16 aasta tagusest kolmandikmäärast jõudnud tänase 3,5 protsendini. Kahekordne toetusemäär on alates 2004. aastast 19,17 eurot kuus.

Aino Järvesoo nõudis igale lapsele 64 eurot kuus

Kui vanemahüvitis taandada kõigi jaoks kui mitte võrdsele, siis näiteks kolmeastmelisele tasemele, sealjuures lõpetades lastetoetuse maksmise teatud sissetulekust (nt keskmine palgamäär) alates, võiks ülejäänutele praeguste peretoetuste üldsumma piires maksta vähemalt need 64 eurot kuus, mida juba kadunud Aino Järvesoo väsimatult nõudis ning mille jaoks pakkus ka mitut skeemi, et see raha tõepoolest laste heaks läheks. Sellel võiks tõepoolest olla positiivne mõju iibele. Pealegi hoitaks ära praegu vohav ulatuslik riigivargus, kuna on üldteada, et vanemahüvitise saamise palkade väljajoonistamiseks tehakse igasuguseid trikke, ja saadav hõlptulu jagatakse tihti ülemustega.

Samas, kui ESA 2011. aastal ühe inimese arvestuslik elatusmiinimum oli 186 eurot ja minimaalse toidukorvi maksumus 85 eurot kuus, kavandatakse lastetoetuse tõstmist ainult peredel, kelle sissetulek per capita jääb alla 150 euro (600 eurot neljaliikmelisele perele). Kas vaesuse süvendamine ja laste näljutamine ongi ametlik perepoliitika? - tahaks küsida sotsiaalministrilt.

Vähem juttu, plakati- ja muid miljonikampaaniaid ning arengukavasid! Peaasi on käte laiutamise ja õigustuste otsimise asemel tegutsema ja tõeliselt rehkendama hakata. Alustada tuleb eluliselt vähemvajalike kulutuste edasilükkamisest.

Eurotoetused on ju kenad asjad, aga need projektid, mis pahatihti pole üldse vajalikud, rääkimata hädavajadusest, neelavad omaosaluse näol omavalitsuste niigi kasinaid ressursse, mida saaks kasutada palju mõistlikumalt.

MALLE SALUPERE, kultuuriloolane, Eesti Ühendatud Vasakpartei liige

[esiletõste]   Alguseks võiks taastada vähemalt 22-protsendise tulumaksumäära ning tõsta maksuvaba miinimumi, kuni leitakse julgus kehtestada astmeline tulumaks ning taastada ettevõtte tulumaks, mis EL-i riikidest puudub ainult Eestis.

Jaga |