Tondijutud

Imbi Jeletski,      10. september 2003


Mõni kohtumine kohe on selline, et saadud elamusi ei raatsi ainult endale hoida. Nõnda juhtus minugagi. Ootasin Heltermaal praami. Sabatajate hulgas oli ka üks seesugune pisibuss, millel suured kirjad "Jah! - Elu läheb paremaks."
Selle ümber sebisid noored kenad Res Publica särkides neiud, kes kõigile lahkesti pabereid pakkusid, mis samuti hiilgavat eurotulevikku kinnitasid.
Tuldi minugi juurde.
"Kas olete otsustanud, mida referendumil ütlete?"
"Alles kahtlen."
"Kui ütlete jah, läheb elu paremaks."
"Miks?"
"Palgad tõusevad."
"Miks?"
"Tulevad investeeringud, välismaised investorid tulevad."
"Miks?"
"Meil on odav tööjõud."
"Kui palgad tõusevad, ei ole tööjõud loodetavasti enam odav."
Selle peale oli pikk paus. Tüdrukud mõtlesid. Ja mõtlesidki välja.
"Kas te ei olegi Res Publica poolt?"
"Nii ja naa."
"Mis siis viga on?"
"Sõnu on liiga palju, tegusid vähe."
"Mis tegemata on jäänud?"
"Kuid mis tehtud on?"
Nõnda me seal saagutlesime. Ja äkki oli minu portree selge - "Te olete keskerakondlane!"
Paraku ei. Natuke nõutuks need kenad lapsed jäid, nende must-valgesse maailmapilti kippus vist mõra tekkima. Ja siis haarasid nad viimse päästerõnga.
"Kui me Euroopa Liitu ei lähe, siis juhtub hirmus lugu."
???
"Res Publica läheb laiali. Ja siis - siis tuleb Savisaar."
Niimoodi. Must koll suure kotiga, paneb jonnija kotti ja viib nutumaale, tuli meelde lapsepõlve hirmujutt.
See võiks ju naljakaski olla. Paraku ei ole. Kui ühest Eesti juhtpoliitikust püütakse sihikindlalt saba ja sarvedega kuvandit luua, on midagi väga valesti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)