Ukraina armee ja Eesti armee – nagu kaks tilka vett

Pole ime, et sellise armee puhul on olukord Ida-Ukraina rindel täbar. Põhivastutuse lahingutegevusest on võtnud relvastatud rühmitused, mis tegutsevad omade põhimõtete järgi ja oma rahastajate huvides. Peastaabile nad ei allu, kuid veel vähem alluvad nad riigi poliitilisele juhtkonnale.

Seltskond on selline, et Donbassi separatistid oleksid juba purustanud vastaste viimasegi kaitseliini ja oleksid teel Kiievi poole – kui nad seda sooviksid. Aga seda nad ei soovi, nagu ei soovinud Vene armee vallutada Gruusiat aastal 2008.

Eestis ei taheta Ukrainast aru saada

Siin Eestis ei saada – võib-olla ka ei taheta saada? – Ukrainas toimuvast aru. Kes vaevub ise infot otsima mitte ainult Ida-Ukraina, vaid terve Ukraina hetkeseisu kohta, taipab kohe, et Eesti meediakanalid panevad tervikpildist kõvasti mööda. Nad panevad mööda nagu Audi-mehed Tallinna–Tartu maanteel aastal 1996. Tulemuseks on autorusud siin-seal põldude peal.

Oma naiivsest ja korrumpeerunust, Vene-viha täis maailmavaatest lähtudes keskenduvad Eesti meediategelased Venemaa süüdistamisele tõendeid esitamata või neid eirates. Kui „info“ allikaks on Euromaidan või ajaleht Kyiv Post, teame meie kohe, kes on tellinud muusika. See muusika kõlab sama tragikoomiliselt kui Eestist Ukrainasse humanitaarabina saadetud klaver.

Samasugust propagandat ja lausvaledest kubisevaid „infoallikaid” on kümneid teisigi, rinde mõlemal poolel, ja näib, et Eesti meediale need kõlbavad küll hästi, aga valikuliselt. Soomlastele need seevastu ei kõlba, välja arvatud võib-olla kõmuajalehtede lugejad ja väike seltskond paremäärmuslikke maailmavaateid omavaid idioote. Eestlaste meedialugemisoskus on endiselt Euroopa kõige kehvem, ja ilmselgelt kehtib see ka ajakirjanike puhul.

Ukraina ja Eesti väe sarnasus

Aga see, millest ma tegelikult tahtsin rääkida, on Ukraina armee ja Eesti armee sarnasus. Sarnasusi on palju; see tuleneb ühisest ajaloost, aga ka kodanike suhtumisest oma riigi armeesse ja laiemalt oma riiki tervikuna.

Eesti armee on Ukraina armee peegelpilt, ja vastupidi.

Mõlemad on oma esindajate sõnul kõvad tegijad, kuid tegelikkuses vaid pabertiigrid või pigem -kiisud, mille vähenegi lahinguvõim sõltub sada prossa riigivälistest teguritest. See riigiväline tegur on mõlema riigi puhul Ameerika Ühendriigid – riik, mis hetkel rahastab, aga ka õpetab välja nii Ukraina kui ka Eesti sõjaväelasi. Asi on tõepoolest vaid USA-s – mitte NATO-s.

Ameerikal on eesmärk esiteks moodustada alalised sõjaväebaasid ja seejärel võtta need riigid tervenisti oma mõjusfääri. See plaan on tal juba õnnestumas; kalad on sööda alla neelanud. Isegi Ida-Euroopas pole palju riike, mis oleksid nõus loobuma väheselgi määral oma enesemääramisõigusest.

Eestis aga on sellise plaani täideviimine niikaugel, et ükski Euroopa Liidu ametnik enam ei julge väljastada eestlastele mingit salajast infot, sest see jõuaks otsekohe Ameerika kindralite töölauale. Usaldus on kadunud; kui seda kunagi oligi. Küsige kas või Keit Pentus-Rosimannuse käest.

Aga see, mida Ameerika ei suuda teha või anda ei Ukrainas ega ka Eestis, on midagi sellist, ilma milleta ükski armee pole lahinguvõimeline ja ilma milleta riik on praktiliselt ilma kaitseta. Selle puudumist võib näha Ida-Ukrainas, kus paar tuhat separatisti naeruvääristab peaaegu 50-miljonilise riigi tervet armeed. See, mis puudub, ja mille ülesehitamine võtab aastakümneid, on tõeline ja tõsine kaitsetahe. Ilma selleta pole vahet, kas vaenlasele saadetakse vastu sada tuhat või miljon sõdurit, sest lahinguid võidetakse samapalju südame kui relvadega.

Kaitsetahe sünnib ainult õiglases riigis

Kaitsetahe tekib inimesse ja rahvasse, kui ta usub, et oma riiki kaitstes ajab ta õiget asja. Ta usub, et tema riik on õiglane tervik ning et see riik esindab ja kaitseb nii tema enda kui ka kõigi teiste elanike huve, lõpuni välja.

Kaitsetahteline riik on ühtne. Ja seda sissetulekutest või elustandardist või poliitilistest eelistustest või keeleoskustest sõltumata.

Noh, me teame hästi, kuidas on lood rahva ühtsusega Ukrainas või Eestis. Ühtsust ei ole, sest seda ei tahetagi. Nii Ukrainas kui ka Eestis, kahes vaeses Ida-Euroopa riigis, on rahvast viimased 25 aastat teadlikult lõhestatud, ja see lõhestamine jätkub – kuulake kas või Eesti valitsuserakondade poliitikute sõnavõtte venekeelsete valijate ja nende esindajate suunal.

Neid kuulates ja lugedes usun, et Eestis tõesti on psühhiaatrilise ravi kättesaadavus kehvim terves Euroopas. Polegi siis ime, et vaid üks neljast eesti noormehest teenib oma riigi armees. Ukrainas on see arv veelgi väiksem. Sellise „kaitsetahtega” ei võideta ühtegi lahingut, sõjast rääkimata. Eestil oleks, muidugi, vaja ka lahingumasinaid ja lennukeid.

Ajateenistuse põlgamine on probleem ka Eesti meediaväljaannetele. Nad ei suuda leida toimetustesse ajakirjanikke, kes saaks aru sõjategevusest ja selle loogikast, aga ka tagajärgedest. Ilmselt on sama probleem ka Eesti kaitseministeeriumil.

Alustada tuleks sotsiaalpoliitikast

Kaitsetahte ülesehitamine algab sealt, kus algab riigi ülesehitamine üleüldse ehk õiglasest sotsiaalpoliitikast. Me ju teame, missugune on Eesti (samuti Ukraina) sotsiaalpoliitika ja mis on selle tulemused.

Eesti sotsiaalpoliitika üks tulemus on näiteks, et Soomes väljastatakse eestlastele juba rohkem toimetulekutoetusi kui oma kodumaal. Kas noormees või neiu, kes on näinud enda ümber vaid nälga, häda ja kurjust, on nõus oma riigi eest riskima eluga? Muidugi mitte.

Veelgi vähem on ta huvitatud riigikaitsest siis, kui seesama riik lakkamatult halvustab tema keelt ja võib-olla ka päritolu. Eestis on venekeelsete mitteusaldamine läinud niikaugele, et põhiliselt venekeelsetest ajateenijatest koosneva kaitseväe kõrvale on loodud selle funktsioone dubleeriv eestikeelne Kaitseliit. Ma arvan, et võimaliku kriisiolukorra puhul oleks Kaitseliidu peamine ülesanne püssitorudega sundida Eesti armee sõdureid rindele.

Sellise sõjategevuse tulemused on samalaadsed kui Ukraina armeel hetkel Donbassis. Suurimaks kaotajaks jääb rahvas, tavalised inimesed oma tavaliste elude ja unistustega.

[esiletõsted]

Ida-Ukrainas naeruvääristavad paar tuhat separatisti peaaegu 50-miljonilise riigi tervet armeed.

See, mis nii Ukrainal kui ka Eestil puudub ja mille ülesehitamine võtab aastakümneid, on tõeline ja tõsine kaitsetahe. Ilma selleta pole vahet, kas vaenlasele saadetakse vastu sada tuhat või miljon sõdurit, sest lahinguid võidetakse samapalju südame kui relvadega.

SAMI LOTILA, Eesti-Soome kolumnist

Jaga |