Julgeolekupoliitika tugineb ühistele huvidele

AARE RAID,      12. märts 2003


Poliitiline möll Iraagi ja Saddam Husseini ümber köidab maailma tähelepanu juba pikemat aega. Suurriikide kired on lõkkele löönud. Pisarais USA naised saadavad oma mehi ja poegi Lähis-Itta, teadmata, kas nad neid veel kunagi elusana näevad. Kojujäänud mehed aga kallavad rentslisse prantsuse veine ja kiruvad tänulikkuse unustanud sakslasi. Euroopas otsitakse Euroopa ühtsust ja näidatakse Bushi suunas rusikat. The show must go on, nagu ütlevad ameeriklased, pealegi toimub kõik demokraatia ja inimõiguste eest võitlemise õilsa lipu all.

Saddam Hussein tuli võimule 1979. a juulis. Samal aastal algasid Iraagi-Iraani piiril relvakokkupõrked, mis arenesid 1980.a septembris ulatuslikuks sõjategevuseks. 20. septembril tungisid iraaklased Iraani territooriumile. 1982. aastal jõudis aga juba Iraani armee Iraagi territooriumile. Varsti teatas Iraak valmisolekust viia oma väed välja Iraani aladelt ja alustada konflikti rahumeelset reguleerimist. Kuna tollal oli Iraan USA verivaenlane, siis haistis USA ohtu, et Iraan võib vallutada Iraagi ja panna käpa peale Iraagi naftavarudele. Seda ei võinud loomulikult lubada.
Kiiresti käivitati Iraagi sõjalise abistamise programm. Nagu hämarate tehingute puhul tavaks, kasutati siin meilegi tuttavat skeemi, kus tehingud toimuvad nn tankiste kasutades. Tankistideks olid rahvusvahelised relvakaupmehed. Lääne-Saksa firmad rajasid Iraaki keemiatehaseid ja toimetasid kohale kemikaale, millest Saddam Hussein keemiarelva tootis. Prantslased müüsid lennukeid Mirage ja muud sõjavarustust. Prantsusmaa ehitas Iraaki ka kaks tuumareaktorit (juudid pommitasid need küll hiljem puruks). Hispaania müüs lahkelt sõjalaevu, USA omakorda helikoptereid ja rakette. USA laboritest on pärit ka Iraagi antraksitüved ja veel mõndagi, mida avalikult tunnistada ei taheta.

Rumsfeld sõbral külas

Saddam Husseini suunas rusikat vibutav praegune USA kaitseminister Donald Rumsfeld käis 1980-tel Saddamil külas ja patsutas sõbramehelikult viimast õlale. Sõprus, mis Rumsfeldi täna ei rõõmusta. Sõprade kohtumist ja Saddamile relvamüügi korraldamist näitab dokumentaalfilm "Meie sõber Saddam", mida 19. veebruaril esitas oma vaatajaile ka Soome TV-1.
See, et Saddam on diktaator ja lurjus, kes kasutas keemiarelva juba sõjas Iraaniga, pole viimase aja avastus. 1988. aastal ründas Saddam keemiarelvaga kurdi asustusalasid Põhja-Iraagis, tappes üle 5000 kurdi. Washington mõistis avalikult teo hukka, kuid salaja jätkas Saddami abistamist. Demokraatia, inimõigused ja eetika ei huvitanud Washingtonis kedagi. Abi toimetati kohale läbi CIA kanalite ja nn tankistide ehk rahvusvaheliste relvakaupmeeste. Tänaseks on tõestusmaterjali piisavalt välja tuhnitud. Aastaid kuulus Saddam sellesse kategooriasse, kelle kohta ametlik Washington tavatseb öelda, et ta on küll diktaator ja lurjus, kuid USA-le kuulekas lurjus. Sõnakuulmatuks ja kurjuse kehastuseks muutus Saddam siis, kui ta tõstis käe tema pühaduse Nafta vastu, otsustades allutada oma kontrollile Kuveidi naftamaardlad. Niisugust pühaduseteotust USA ega tema naftafirmad juba ei seedi.

Püsivad on huvid, sõprus vaid ajutine

1957. aastal sündinud Osama bin Laden lõpetas Saudi Araabias kuningas Abdul Azizi ülikooli ärijuhtimise ja majanduse erialal. 1979. a detsembris tegi Saudi Araabia salateenistuse ülem prints Turki al-Faisal al-Saud Osamale ettepaneku hakata Afganistanis juhtima seal CIA poolt läbiviidavate salaoperatsioonide finantskülge. Teatavasti investeeris USA kümne aasta jooksul läbi CIA Afganistani üle kahe miljardi dollari, et lõpetada seal N Liidu ülemvõim. Saudi ja USA luureteenistused värbasid islamivõitlejaid, õpetasid neid välja ning relvastasid ja juhtisid püha sõda Afganistanis. Selle tegevuse finantskülge juhtis Osama andmepanga abil, mille nimeks oli al-Qaeda (tõlkes andmebaas).
Egiptuse armee ohvitser Ali Mohammed koolitas aastail 1987-1998 al-Qaeda võitlejaid ja töötas samal ajal ka USA-s John Kennedy Special Warfare Center and School´is, kus andis väljaõpet USA erijõudude ohvitseridele. Seega pidi Osama veel 1998. aastal CIA heaks töötama.
Raskesti haige Osama ravis end ajavahemikus 4.-14. juuli 2001 Dubai (Araabia Ühendemiraadid) ameerika haiglas. Seal nähti kohalikku CIA esindajat Osamat külastamas. USA telefirma CBS korrespondendi väitel oli Osama ööl vastu 11. septembrit 2001 Pakistanis, kus talle tehti vaikselt Rawalpindi sõjaväehaiglas neerudialüüs.
Al-Qaeda võitlejaid kasutati 1999. aastal kosovlaste mässu toetamisel Serbias. New York Times kinnitusel kasutati al-Qaeda võitlejaid Tshetsheenias vähemalt 2001. aasta novembrini.
Ottawa ülikooli professor Michel Chossudovsky kirjutab oktoobris 2001 ajakirjas L´autre Journal, et alates nõukogude sissetungist Afganistani toetakse rahvusvahelist terrorismi läbi CIA salajaste operatsioonide. USA välisluure CIA endine töötaja Milton Bearden, kes oli ka üks Afganistanis CIA salaoperatsioone juhtinud ohvitseridest, tunnistab, et neile meeldis rahvusvaheline terrorism hetkeni, kui toimus dramaatiline muutus (11. september 2001).

Kaalukad tõendid veenavad väheseid

Washington kuulutab, et Saddami rezhiimi püsimine kujutab ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja rahule Lähis-Idas, sest Iraak võib oma naabreid rünnata. Hiljuti USA Kongressis esinenud CIA direktor George Tenet tunnistas, et Iraak oma praeguse keemia-, bioloogilise ja tuumarelva programmi taseme poolest ei kujuta reaalset ohtu USA-le. Ka Iisraeli luure juht on kinnitanud, et Iraak ei kujuta sõjaliselt ohtu Iisraelile ega naabritele. USA ja briti ohvitserid tunnistavad, et sõjaliselt on Saddami armee praegu võrreldes Lahesõja ajaga tunduvalt nõrgem.
Pole ime, et paljudele on arusaamatu, miks Washingtonil on kiire sõjalise kallaletungiga Iraagile, kui tegelikkus pole sugugi nii ohtlik, kui seda püütakse kujutada.
Ameeriklased on shokeeritud, sest veel paar kuud pärast 11. septembrit 2001 olevat Manhattanil võinud tunda laibalehka. Euroopal on seevastu kogemus, kus Vana Maailm oli Atlandi ookeani kaldalt kuni Uurali mägedeni idas, Norkapist põhjas kuni Vahemereni lõunas täis varemeid ja purustatud kodusid, pea seitse aastat ei kadunud sellelt alalt laibalehk. Seetõttu on ilmselt eurooplaste arusaam sõjast kui diplomaatia jätkamise vahendist erinev USA omast.

Kord on juba petetud

Afganistani relvaaktsiooni eel teatas Washington, et USA veenvatel andmetel on Talibani ja al-Qaeda baasides keemia- või bakterrelva tehaseid ja tehakse pingutusi tuumarelva valmistamiseks. Kaitseminister Donald Rumsfeld avalikustas, et Talibanil on isegi satelliitide orbiidile saatmise baase. Kui aktsiooni lõpul said rahvusvahelise pressi esindajad loa külastada Talibani ja al-Qaeda baaside jäänuseid, nägid nad ainult viletsaid hurtsikuid, kuhu oli kuhjatud NLiidu vastase sõja päevilt pärit relvad ja ei midagi enamat. Nii nägi välja tegelikkus.
Paljudele meenub Lahesõja päevil USA televisioonis näidatud tõestusmaterjal Iraagi sõdurite metsikustest Kuveidis. Noor kuveitlanna, kes oli töötanud lastehaiglas ja pääsenud eluga iraaklaste käest, jutustas südantlõhestavalt, kuidas haiglasse tunginud Iraagi sõdurid olid rebinud imikutelt hingamismaskid, visanud imikud põrandale ja tallanud jalge alla. Tänaseks on USA uurivad ajakirjanikud aga välja selgitanud, et midagi niisugust võigast Kuveidis aset ei leidnud. Kogu lugu oli osav lavastus. Nooreks haiglatöötajaks osutus hoopis Kuveidi USA saadiku tütar, kes ameerikalikult südantlõhestava loo edukalt publikule maha mängis. Loomulikult olid vaatajad shokeeritud ja läkitasid tuld ning tõrva Iraagi aadressil. Seda aga USA administratsioon taotleski.
Pole midagi teha, kuid Washington on ise murendanud usku tema poolt esitatavatesse veenvatesse tõenditesse.

Nafta, nafta ja veel kord nafta

Saades presidendiks, moodustas George W. Bush võimsatest naftatööstuse lobistidest oma valitsusmeeskonna. Presidendi rahvusliku julgeoleku nõunikuks saab Condolezza Rice. Ta oli enne Valgesse Majja tulekut naftafirma Chevron juht ja aktsionär. Chevron ja Texaco ühinesid 9. oktoobril 2001. Firma on oma käibelt ExxonMobili järel teine rahvusvaheline naftafirma. Siseminister Gale Norton esindas enne uut ametiposti suuruselt maailma kolmanda naftafirma BP-Amaco ja Saudi-Araabia kompanii Delta Oil huve.
Asepresident Dick Cheney on Hallibutroni, maailma suurima naftatootmisseadmeid tootva firma endine president. 29. jaanuaril 2001 loodi Cheney juhtimisel riikliku energeetikapoliitika arendusgrupp (NEPD), mille koosolekud on ülisalajased, osalejate nimekiri riigisaladus ja vestluste kirjalik protokollimine keelatud.
USA asekaitseminister Paul Wolfowitz on konservatiivide sõjatööstuse lobby kõige äärmuslikemate vaadetega grupi esindaja.
Ka George W. Bushi isiklik vara kasvas läbi tulusate äritehingute, mida ta sooritas Texase naftafirma Harken Energy Corporation (algselt Arbusto) eesotsas olles.
Ühes veebruarikuu BBC saates tõdeb The Guardiani korrespondent, et lausa hämmastav on jälgida, kuidas rahvusvahelised naftafirmad avalikult ja häbenemata juba jagavad omavahel naftatootmist Iraagis. Maailma meedias on korduvalt kinnitatud, et Iraagi naftatootmisseadmed on vananenud ja vajavad kaasajastamist. Tõesti, millised kasumid terenduvad siin Dick Cheney endisele leivaandjale Hallibutronile. Usu nüüd Washingtoni kinnitust, et sõjakäigus Iraagi vastu ei oma nafta mingit tähtsust.

Riid laskmata karu naha pärast

Saudi Araabia välisminister Saud al-Feisal märkis oma intervjuus, et nad on hoiatanud Washingtoni. USA, püüdes rünnata Iraaki ilma selge sellekohase ÜRO Julgeolekunõukogu otsuseta, võib küll lahendada ühe probleemi (kukutada Saddami), kuid saab asemele viis uut probleemi, mida koldiga peos ei lahenda.
Saddami kukutamine tähendab Iraaki kooshoidva valitsemisstruktuuri lagunemist. Uue moodustamiseks peab USA tooma läbirääkimiste laua taha erinevad rahvusgrupid ja poliitilised jõud. Neist igaüks paneb lauale oma maksimumnõuded. Kurdid nõuavad iseseisvust. Seda nõuet ignoreerida ei saa, sest Bush lubab Iraaki tuua demokraatiat ja inimõigusi. Kurdide võimalik iseseisvumine on õudusunenägu Türgile juba praegu. Seetõttu nõuavad nad USA-lt kinnitust, et kurdide iseseisvumisteemal ei lasta tõstatuda.
Turkmeenid nõuavad omavalitsust. Omavalitsust nõuavad oma asustusaladel nii sunniidid kui ka siiidid. Iraagi pagulasorganisatsioonid tahavad valitsemisõigust endile ja juba kaklevad.
Kui USA paneb oma sõjaväelise administratsiooni valitsema (sellised plaanid Bushil on), tähendab see araabia riigi okupeerimist ja tõstab tagajalgadele kogu islami kogukonna maailmas. Al-Qaedast saab iidol ja mõnigi praegune araabia rezhiim kukub. Tulemuseks on kaos ja segadus alas, mis kannab nime Lähis-Ida. Avalikkuse silmis kukub USA maine, see omakorda võib esile kutsuda tagasilööke USA-le nii välispoliitikas kui majanduses.
Pole ime, et USA-st kostab viimasel ajal väiteid, et Bushi administratsioon on küll kõva action tegija, kuid nõrk diplomaatias ja kehv mõtlemises.
Kui näidendis on püss seinal, siis peab sellest ka mingis stseenis pauk tulema. Seda väidab teatriloogika. Kui USA väed on Lähis-Idas, siis ilma paugutamata neid tagasi tuua ei saa, sest see naeruvääristaks Bushi kui ka USA-d, kinnitas hiljuti USA salaoperatsioonide vana rebane ja niiditõmbaja Henry Kissinger, kes teab, mida väidab poliitiline loogika.

Julgeolek rajatakse ühistele huvidele

Winston Churchill on öelnud, et riikidel pole püsivaid sõpru, püsivad on ainult huvid. USA toetas läbi aastate Saddami mitte sõprusest, vaid lähtudes USA huvidest. Vaja oli tõkestada islami fundalismi levikut Iraanist Lähis-Itta. Oluliseks bastioniks oli siin Iraak ja Saddami isik oli teisejärguline probleem. Ka transatlantiline ühtsus pole muud kui USA ja Euroopa huvide kokkulangevus. Meie õnneks juba aastakümneid.
USA on otsustanud oma huvide kindlustamiseks panna Lähis-Idas jalg kindlalt maha. Euroopa, kes sealsest naftast sõltub enam kui USA, näeb USA sammus oma huvide võimalikku kahjustamist. Puudub selgus, millega sõjaline sekkumine Iraagis lõppeda võib. Lõppeda võib aga üldise kaosega Lähis-Idas ja globaalse stabiilsuse uppilendamisega. Ilmselt liialt kallis hind ühe diktaatori võimult eemaldamiseks. Ja ongi mõrad transatlantilises ühtsuses.
Paul Goble ütles kunagi, et Eesti julgeolekupoliitika sarnaneb vahel krahvkonna kohtumajale, kus kõigepealt otsitakse sõpru ja siis sõlmitakse tehinguid. Rahvusvahelises poliitikas ehitatakse riigi julgeolek ühistele huvidele, mitte sõprussidemetele.
Eesti riik viljeles 1930tel aastatel sõprade otsimisele rajatud julgeolekupoliitikat. Millega see lõppes, teame kõik. Ka täna tundub vahel, et tegeleme julgeolekupoliitikas eelkõige sõprade otsimisega.
1991. aastal Lahesõja ajal ässitas tollane president Bush seenior kurdid oma relvarühmadega ründama Saddami vägesid lubades kurde igati abistada. Abistamine unustati aga kohe ja kurdid jäeti Saddami verise kättemaksu ohvriks. Pole nüüd ime, et kurdid lubavad Iraagis sõja puhkemise korral kaitsta relvadega oma piire, kuid mitte rünnata Saddami vägesid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)