![]() Üks Eesti, üks mure!INDREK VEISERIK, 18. juuni 2008Kesknädala internetiportaal küsis lugejailt, milliseks on nende hinnangul kujunenud rahvussuhted Eestis aasta pärast Pronksiööd. 45,9% arvas, et need on paranenud. 35,5% hinnangul on suhted halvenenud, kuid 14,4% arvates jäänud samaks. 4,3% ei osanudki sellele küsimusele vastata. Rõõm tõdeda, et vastajate hulgas on ülekaalus need, kes usuvad Eestis rahvaste kooseksisteerimise võimalustesse. Loodetavasti on osapooled mõistnud, et erinevate maailmavaadete olemasolu ei välista üksteisega suhtlemist ja head läbisaamist. Kõigi rahvuste esindajatel Eestis on pered, töökohad, pangalaenud jm kohustused. Ühine suurim kohustus on aga respekteerida üksteist. Kes ei austa eestimaalast (sõltumata tema rahvusest), see ei seisa ka ühtse Eesti eest. Idee ühtsest Eestist on ainus viis, mil moel suudame säilitada rahu meie maal. On kurb jälgida, kuidas erinevad kildkonnad tänapäeval võtavad maha ja püstitavad sambaid oma suva järgi. Säärane tegevus olgu pühalik ja eeldagu tugevat rahva mandaati. Teise maailmasõja tagajärjed nõudsid kõigilt ränka reaalset hinda. Sel sõjal pole õigust meie teadvuses taaselustuda moel, mis pärsib Eesti suutlikkust liikuda valitud sihtide suunas. Erinevad rahvused peaksid tegema üksteisega kompromisse ja otsima keskteed, muutudes seeläbi vähem vastuvõtlikuks oma rahvuse äärmuslaste üleskutsete suhtes. Tänapäeval üha keerulisemaks muutuvates majandustingimustes kannatavad Eestis kõigi rahvuste esindajad. See koorem, mida meil tuleb kanda, on piisavalt raske. Üks Eesti, üks mure INDREK VEISERIK, Kesknädala portaali uudistetoimetaja
Viimati muudetud: 18.06.2008
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |