Kuidas (mitte) petta saada?

MALLE SALUPERE,      01. november 2006


27. oktoobril Välisministeeriumi eestvõttel toimunud rahvusvaheline konverents e-valimiste tulemustest ja perspektiividest lausa sunnib üles kutsuma ettevaatlikkusele arvutustehnika rakendamise suhtes poliitikas.

Senistel valimistel on kuuldavasti juhtunud, et keegi maksis sada häält kinni, aga valimiskomisjon luges talle koos isikliku ja ämma häälega kokku vaid kaheksakümmend pooldajat või veelgi vähem. E-valimised lahendavad selle probleemi, sest nüüd saab näiteks asutusejuht kogu kollektiivi oma arvuti juurde hääletama kutsuda ja isiklikult jälgida, et kõik õigesti läheks. Aga võib ka kolleegi või sõpra külastada ja väikese boonuse saatel kogu pere õigele lainele juhtida. Noh, võimalusi on palju ja küllap neid ka leida osatakse!

Ei tagata salastatust

Kogu maailmas pole e-hääletusest vaimustusse satutud just seetõttu, et esimese etapi salastatust on võimatu tagada. Meil aga püütakse sellelt tähelepanu kõrvale juhtida kinnitustega serverite ja programmide turvalisusest ning et häkkeritel ei õnnestuvat sisse murda. Õhinal räägitakse ka meie teenäitajarollist maailma valimispraktikas.
Lausa naeruväärseks muudab aga asja elektroonilise korduvhääletuse võimalus, kusjuures kas või kolmekordselt mahamüüdud hääle saab lõpuks tühistada ise valimisjaoskonda ilmudes. See on pealegi ebaõiglane kaardilugejaga eliitseltskonda mittekuulujate suhtes, kes valimiskasti juures hääletamisel tehtud viga enam parandada ei saa.
Tundub, et meie „äraostmatute" mõtted keerlevadki ainult ostmise-müümise ja muude rahaliste ekvivalentide ümber. Eelmise Tallinna võimupöörde käigus upitati Eesti poliitiline kultuur enneolematule tasemele: seni vaid „sahinate" tasemel toimetatud üleostmised said avaliku poliitika nurgakiviks, ja keegi ei rääkinudki enam korruptsioonist ega selle vastu võitlemisest. Uutel valimistel võivad hääled tulla tõelisele enampakkumisele.
Unistused noorte valimisaktiivsuse tõusust võivad end ju õigustada, aga see on kahe teraga mõõk, sest vähendab veelgi kohusetunnet ja lugupidamist oma riigi vastu, mida noorte seas niigi napib. See pole nende süü, vaid iseseisvusaegse kestva ajupesu tagajärg. Ainult kõige vastupidavamad suudavad säilitada loogilise ja iseseisva mõtlemise ning ületada teadlikult ettesöödetava vastikustunde poliitika suhtes.

Poliitika on kuvatud räpaseks

Arvan, et koolides ei õpi ajudeta inimesed. Aga senikaua, kui sisendame noortele, et poliitika on midagi väga räpast ja vastikut, käivad nad nende järel, kes kutsuvad lõõgastuma ja lõbutsema. Tagajärjed on kõigile näha: maailma-esikohad aidsi levikus, enesetappudes ning alkoholi- jm õnnetussurmades.
Poliitika on aga kuvatud räpaseks sellega, et ei vastandata erinevaid vaateid ühise eesmärgi – rahva ja riigi heaolu – saavutamiseks, vaid kogu aur kulub vastaste pihta pori pildumisele. See tähendab, et kõik püherdavad samas porilombis, mis loomulikult tõukabki eemale noori, kes läbi kogu ajaloo on alati püüelnud puhtuse, õigluse ja üllaste ideede poole.
Igatahes on lootusetu võidelda apoliitilisusega sel teel, et viime kodanikukohuse täitmise arvutimängude tasemele ning loobume vastutustunde ja patriotismi kasvatamisest.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)