Nädala juubilar MIHKEL KAMPMAA 140

Ralf R. Parve,      21. märts 2007


Eesti koolikirjanik, kirjandusloolane ja pedagoog Mihkel Kampmaa (1936. aastani Kampmann) sündis 28. märtsil 1867 Pärnumaal Sauga vallas ja suri 30. septembril 1943 Tartus.

1888. aastal lõpetas ta Valga õpetajate seminari, oli köster-kooliõpetaja Tõstamaal ja Väike-Maarjas, toimetas Viljandis "Sakalat" ning elas 1907. aastast Tartus. Seisis lähedal "Postimehe" ringkonnale ja osales agaralt Eesti Kirjanduse Seltsi tegevuses.

Aastail 1896–1903 juhatas Mihkel Kampmann-Kampmaa Viljandis Alfred von Stryki eraalgkooli ning oli Jaani koguduse köster ja organist ja „Koidu" seltsi laulukoori juht. Sel ajal algas ka Kampmaa kui kirjamehe tegevus.

Koolmeistritööst kasvasid välja emakeele grammatika «Kirjalikud harjutused» ja «Piibliloo õppeviis». Veel ilmusid «Lahtised kirjad emadele», «Loogika õpetus», «Kirjad põllutööst» I–V, luulekogu «Kandle hääled», raamatuke «Eestlase iseloom ja laad» (Tarvastus ja Suure-Jaanis peetud kõned).
Kampmaa kirjanduslik pärand on suur ja mitmekülgne. Tema olulisimad teosed on «Eesti kirjanduse peajooned» I–IV, C. R. Jakobsoni lugemikud välja vahetanud «Kooli lugemisraamat» paljude täiendatud ja ümbertöötatud trükkidega, koduõpet käsitlevad raamatud ja artiklid; metoodikakäsiraamatud («Eesti keele õppeviis», «Kodumaatundmise õppeviis», «Loogika õpetus», «Piibliloo õppeviis», «Didaktika»), geograafialugemikud «Eesti kodumaa» («Põhja-Eesti», «Lõuna-Eesti»), mitu trükki «Eesti ajalugu», «Eesti muinasjutud»jpm. Ühtekokku 92 raamatut ja üle 400 artikli.

Koguteos "Eesti kirjandusloo peajooned" on rikkaliku andmestikukoguna täielikumaid eesti kirjanduslugusid läbi aegade.
Gustav Suits märkis: "Eesti kirjandusloo senise suurejoonelisema ürituse on sooritanud eraõpetlane, kes oma järk-järgult valmivat töövilja mitte pole ette kandnud ülikoolis, vaid keskkoolis, seminaris, üldhariduslikel kursustel. Ta peateos sillutab aga ülikooliski üldhariduse ja teaduse vahemaid."

Pedagoogikaprofessor Lembit Andresen nimetab Mihkel Kampmaad XX sajandi tähtsaimaks lugemike koostajaks ja arvab, et selle kõrval jääb isegi tema töö eesti kirjanduslooga teisejärguliseks.

Oma arvukates kirjatöödes Kampmaa käsitles kõige erinevamaid teemasid alates lehmalüpsist ja lastekasvatusest kuni piibliloo, loogika, ajaloo, maateaduse ja emakeele õpetamiseni välja, jõudes tõlkida ka ilukirjandust ja avaldada luuletuskogu "Kandle hääled", tehes ikka seda, mida elu ja amet eesti haritlaselt parajasti nõudsid.

"See oli isamaalise vaimu teadlik õhutamine ja Eesti sisemine ülesehitamine sel ajal, kui Eestit väliselt rõhuti," on Kampmaa ise oma kirjamehetegevusele tagasi vaadates kirjutanud.

Juubelilugu sobib lõpetama Mihkel Kampmaa poolt 1902. aastal raamatus "Eestlase iseloom ja laad" sõnastatud põhimõte, mis ootab elluviimist tänini:
"Olgu meie avalikkudel tegelastel ja Eesti elu juhtijatel mis tahes aus poliitika siht, kas avalik Eesti rahvuse ja loomu alalhoidmine või kinnikaetud ümberrahvustuse ettevalmistamine, nii palju on selge, et kõlbluse ja aususe küsimus ühelgi ükspuha ei võiks olla. Kurjast ei või hääd sigineda!
Rahva hing ootab uut õeluseta põlve, kel häädus südame varaks ja voorus juhtijaks."

Refereeris Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)