Kas kristlik kokkulepe või igavesti kestev konfrontatsioon?

ROBERT SINIMÄGI,      06. september 2006


Augusti lõpunädalad panid veelkord mõtisklema: kas eestlane olla on ikka uhke ja hea? Panid mõtisklema, miks meie poliitikud ja meedia ikka veel järgivad kurikuulsat "proletkulti" vaimu ning hoiavad nii kramplikult kinni nõukogude rezhiimi taagast?

Lubage esmalt pöörata tähelepanu sellele, kuidas meie poliitikud on teinud kõik selleks, et kustutada rahva mälust 1. detsember 1924. Teatavasti püstitasid kommunistid imepärasele Balti jaama esisele platsile monumendi kolmest ründavast relvastatud mehest. Eesti rahvale traagilise sündmuse 70. aastapäeval avas Eesti Vabariigi kaitseminister Enn Tupp jaamas mälestustahvli, millele oli kantud nende kolme Eesti ohvitseri nimi, kes langesid sel traagilisel päeval Balti jaama kaitstes. Tänu nende ohvitseride ennastsalgavusele jaama kaitse oskuslikul juhtimisel ei õnnestunud mässajatel jaama vallutada.

Monumendihävitajad Balti jaamas

Mart Laari isemeelne isamaaline valitsus hävitas selle monumendi vandaalide kombel. Laari tagakambri-kaaslased, tänased Balti jaama omanikud, kangutasid jaama rekonstrueerimise käigus seinalt maha Eesti Vabariiki kaitstes langenud ohvitseride mälestustahvli, mille asukoht on senini teadmata.
Jäädavalt sai lõhutud kasvatuslikust seisukohast ideaalne kompleks, mis kaemuslikult oleks hoiatanud kõiki inimesi: olge tulevikus valvsad transporditava ja agressiivselt ründava kommunismi ohu ees! Omapärane ansambel – ühel pool Kominterni poolt petetud eestlased mässajad ja teisel pool Eesti Vabariigi kaitsjad – on igaveseks kadunud. Nüüd tahetakse isamaaliste kiidukõnede abil seda traagilist ja samas hoiatavat ajaloosündmustki kustutada eesti rahva mälust.

Just Eesti Laskurkorpus vabastas Tallinna

Täna seisame silmitsi uue vandalismiohuga. Eesti ohvitseri ja ajaloolasena esitan mälu värskendamiseks mõned faktid, teen seda ilma viha ja kireta.
Ligi poolteist tundi enne teisi Nõukogude väeosi, kella 10.30 paiku 22. septembril 1944 olid Tallinnasse jõudnud Eesti Laskurkorpuse eelsalga võitlejad. Nemad olid esimesed, kes vabastasid Eesti pealinna Saksa fashistidest. Eesti korpuse mehed ei olnud okupandid – nad tulid oma koju. Nende seljataga otsustasid ajaloo edasist kulgu, kaasa arvatud eesti rahva saatust, tulevased võitjad – suurriikide liidrid, jagades Teheranis, Jaltas ja Potsdamis omavahel mõjusfääre ja okupatsioonitsoone, millest kujunesid sõjajärgsed konfrontatsioonilätted. Seda on ülekantud mõttes ka Eesti tänapäeva vaevav vastasseis.

Pronksmees oli Eesti Korpuse ausambaks

Korpuslaste algatusel taotles korpuse komandör kindral Lembit Pärn monumendi püstitamist oma väeosa sõjameestele. See sai teoks 22. septembril 1947.
Kehtinud reeglite järgi polnud võimalik rajada monumente väekoondistele. Eesti meeste visaduse tulemusel teostunud mälestusmärk nimetati tollase kõnepruugi kohaselt "Tallinna vabastajate monumendiks". Skulptor Enn Roosile oli pronkssõduri tegemisel modelliks Kristjan Palusalu. Kuna viimane oli põlu all kui 1936. aasta Berliini olümpiamängude üks sangareid, modelleeriti sõdurikuju pea teise mehe järgi.
Õige peagi sai monument, mille arhitektuurilise osa kavandas Arnold Alas, väga kitsas ringkonnas terava "parteilise" kriitika osaliseks. Kritiseerijad polnud rahul sellega, et sõdur seisab langetatud päi ega ole tavakohases "võitlevas poosis". Veel enam: Nõukogude sõdur on langetanud pea kiriku ees. See oli ennekuulmatu! Kuid julge tegu oli tehtud ja õnneks ei leidnud „kriitikud" toetajaid, sest ... kuidas ikkagi kiskuda maha Tallinna vabastajate monument.

Mälestusmärgi allegooria

Mida monumendi autorid silmas pidasid ja allegooriliselt kujutasid? Nad rakendasid kogu loomejõu selleks, et langetatud peaga sõduri kaudu mälestada neid Eesti ohvitsere, kes arreteeriti Värska laagritest ja erinevatest Nõukogude sõjakoolidest ning viidi Gulagi, täpsemalt Norilskisse Kaug-Põhjas, kus nad lasti maha või hukkusid muul viisil. Sellest tulenevalt on monumendi frontaal põhjasuunaline.
Langetatud peaga sõdurikuju kaudu mälestati neid mehi, kes langesid esimesel sõjasuvel Pihkvamaal, ja neid kümmet tuhandet noort meest, kes puhkavad nimetutes ühishaudades Siberi ja Uraali ehitus- ja metsatööpataljonide asukohtades Siberis ja Uuralis.
See pronkssõdur sümboliseerib ka neid, kes küll jõudsid eesti diviiside paiknemiskohta, kuid kurnatuse ja nälja tagajärjel haigestusid ja surid. Need mehed on maetud Kamõshlovi ja Tsheberkuli laagri läheduses asunud nimelistesse haudadesse.
Meie pronksmees leinab Velikije Lukis, Saaremaal ja Kuramaal langenuid. Sama sõduri kaudu väljendati kaotusvalu kahe türanni käte läbi hukkunud isade, vendade ja teiste sugulaste pärast teisel pool rindejoont.
Kõigest sellest ei tohtinud rääkida ega räägitudki.
Ellujäänuile ning kojujõudnuile polnud vaja monumenti. Seda oli ja on vaja neile, kes iialgi enam Eestisse tagasi ei jõudnud ning puhkavad oma igavest und Venemaa avarustel.

Igasugune fashism on maailmale ohtlik

Saksa fashism purustati maailma rahvaste ühiste jõupingutustega. Erinevatel rinnetel peetud fashismivastases võitluses osalenud liitlaste väed vabastasid Euroopa rahvaid, kaasa arvatud ka meid fashismist. Lihtne sõjamees-vabastaja polnud süüdi selles, mida tema seljataga tegid suurriikide juhid. Fashism hävitati ränkade ohvrite hinnaga. Tänu Jumalale, kommunistlik maailmasüsteem hävis hiljaaegu ühegi püssipauguta. Kuid meenutan lugejale, et alles kutsus USA president George W. Bush maailma rahvaid võitlema islamifashismi vastu. Pole oluline, kas tegemist on saksa, itaalia, jaapani või islami fashismiga – maailmale oli ja on ohtlik igasugune fashism.

Monumendi vastu võitlemine on kultuurituse näitaja

Milline on "Tallinna vabastaja monumendi" nime all sündinu edaspidine saatus? Tõnismäel seisev monument on tehtud paekivist, mis on samasugune eesti rahvuslik sümbol nagu rukkilill ja suitsupääsuke. Paekivist on ka Kaarli kirik ja Rahvusraamatukogu. Paest on ka vanalinn koos kuulsa keskaegse linnamüüriga. See kõik kokku on väärtus, mida saame vastukaaluks seada sadade suurlinnade klantspildilikule klaasiuputusele.
Kerkib küsimus: mis siis ikkagi on vabadus? Kas voli lõhkuda ja kustutada rahva mälust fashismivastane võitlus või kaitsta ja säilitada monumendi autorite poolt kavandatud allegoorilist mõtet tulevastele põlvedele meenutamaks ohvreid, mida eesti rahvas on kandnud totalitaarrezhiimide tegevuse tagajärjel?
Mitte üheski Euroopa suurlinnas, sealhulgas Berliinis, Varssavis, Bratislavas, Budapestis, pole kerkinud ega kerki üles mõtet kõrvaldada ka sõjakas poosis Nõukogude sõjamehe kujusid. Mälestada ja leinata langenuid ja hukkunuid on iga kultuurrahva tava.

Eesti Ohvitseride Liit taunib Tõnismäel asuva monumendi vastast võitlust, sest see on kultuurituse märk. See on eesti ohvitseride, tuhandete Venemaa nimelistesse või nimetutesse haudadesse maetud eesti inimeste mälestuse rüvetamine. Langetatud päi seisev eesti sõdur ei olnud ega ole nõukogude sümbol! Samas sümboliseerib ta kristlikku leina ja üldinimlikku valu selle barbaarsuse pärast, mida tõi ja toob endaga kaasa igasugune sõda, olenemata kohast ja ajast, kus see toimus või toimub.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)