Lehed unustavad lugeja

TIINA TAMMAN,      25. september 2002


Minu igapäevatöö ülesannetesse käib ka Eesti ajalehtede lugemine, mis on muidu keskmiselt huvitav ja vahel põnevgi, aga praegu lausa igav. Kardan, et lehetegijad on lugeja päris ära unustanud. Tohutu protsent ilmuvast materjalist on pühendatud poliitilisele materdamisele.
Oleks materdamine vähemasti huvitav! Nii et pori lendaks elegantses kaares või laias laastus. Ent praegu küsin endalt jälle, milleks küll Eestile ajakirjandus, kui lugeja lausa unarusse jäetakse. Kellele neid tekste kirjutatakse? Kes tahab sellist propagandat lugeda?
Asi algas halvasti, kui ajalehed hakkasid valimiseelseid võrdsuslubadusi trükkima. Miks peaks kommertsalustel eksisteeriv leht niisugustele lubadustele üldse leheruumi pühendama? Lehed on niigi alati kinnitanud, et nad on neutraalsed ja erakondadest sõltumatud. Mulle, muide, meeldib Suurbritannia ajalehtede vaba suhtumine, mis võimaldab neil rahvale soovitusi jagada, kelle poolt hääletama minna. Eestis ei tuleks taoline asi kõne allagi, ehkki keegi ei oska seletada, miks. Eestis on inimese poliitiline kuuluvus võimsalt ületähtsustatud. Mispärast?
Soovitan ajakirjanikel järgmine kord Lembit Öpikuga (ainus eestlane Briti parlamendis) kokku saades uurida, kas ikka igat parlamendiliiget loetakse poliitikuks. Kahtlen sügavalt, kas Eesti lõhestumine varaliselt, millest nii palju kirjutatakse, on vähem oluline kui poliitiline lõhestumine, millest kirjutatakse hoopis vähem.
Mitteparteilistest teemadest minu meelest puudust ei ole. Lehed kirjutavad Antonio Angottist, ent väga lakooniliselt. Kuhu jääb ajakirjanik? Isegi uudis, et Angotti süü omaks võttis, tuli ajal ja kohast, kus ajakirjanikke polnudki. Miks?
Kas lugejaid ei huvita, kuidas väljamaiseid sulisid ära tunda? Lugeja tahab teada, kuidas Angotti valepassi sai, millisel hetkel see Eestis valepassina ära tunti ja kas ta on ikka Itaalia kodanik. Lugeja tahab ka teada, kas Angotti, prokuröri ja advokaadi jutuajamiste juures on ajakirjanikke või tähendabki lihtmenetlus kohtuvälist lahendit, kus ajakirjanikel pole mingit rolli.
Kõik oleks hulk maad huvitavam kui arutelud ajuloputuste, plakatite ja õunte kohta. Hoopis hullud on artiklid, kus ühe partei liige filosofeerib teise partei valimislubaduste üle.
Kesknädal on eristaatuses kui rahva poliitikaleht. Aga ka Kesknädalale paneksin südamele, et ta pakuks huvitavat lugemist. Muidu ei pane lugeja märtsini kestvale valimismaratonile vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)