Valed valikud

Erik S. Reinerti uurimusest „Globaalne majandus“ selgub, et tööstuse hävimise järel kaob ka põllumajandus ja hakatakse tootma vaesust. Rahva kohale kerkib oht hävida. Neoliberaalid on Eestile peale surunud palju valesid valikuid ja lahendamatuid probleeme.

Eesti kasu või kahju

Rahvusena säilimiseks peaks meid olema miljon, vanuseline struktuur nooremate kasuks ja sündivuskordaja 2,0. Kui Eestis on loomulik iive -2,5 ja Lätis -5,4, siis Poolas 0,4 ja Soomes 2,1.

Kümned tuhanded lapsed virelevad nälguses, mis hävitab nende konkurentsivõime tulevikus. Paremerakonnad pole olukorra parandamiseks kogu iseseisvusaja midagi mõjusat ette võtnud, samal ajal kui Keskerakonna või sotsiaaldemokraatide poliitika võib-olla suutnuks rahvuse säilitada. Majandusedu tuleneb raha mahutamisest inimestesse. Neoliberaalid killustavad ühiskonna isekateks üksikindiviidideks, kes isiklikke huve taga ajavad. Vaesed on alaväärsustundest halvatuna koostöövõimetud ega suuda isegi abi vastu võtta (A. Annist).

Turgude avanemine muutis Eesti Lääne koloniaalprovintsiks, kus tehakse madala lisandväärtusega odavat allhanget ja kalli hinna eest turustatakse välisfirmade kaupu. Ekskavaatorite ja elektrimootorite asemel hakati eksportima ümarpuitu. Valitsev ladvik ohverdas Eesti huvid liiga kergekäeliselt IMF-i, WTO ja Euroopa Liidu omadele. Välispankade ja monopolide kasumi maksustamise korral saaksid siin kõik suud söönuks. Aga väliskapitalil on nüüd aega lahkuda ja 75% Eesti tööjõust on valmis tegema sama. Esialgne näilik edu tulenes rahva rängast ekspluateerimisest. Kui alustasime oma riigiga, oli keskmine palk 24 eurot. Sellise edumudeli aeg on ümber.

Kui parempoolsed poleks oma populaarsuse tagamiseks idanaabri ja venekeelsetega kangust taga ajanud, olnuks tulud transiidist suured. Integratsioon pole õnnestunud, võimu hoidmiseks provotseeris Andrus Ansip pronksiöö. Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning Reformierakond (RE) on riigi ja rahva huvid maha mänginud, varjates kitsa kliki – Lääne isandate ja omaenda – kasuahnust. Õigustamiseks otsitakse valikulisi näiteid mujalt maailmast, nagu Eestil omi vajadusi polekski. Ainult Keskerakonnal (KE) on Eesti huvid esikohal olnud, riiki on nähtud tervikuna.

Töö ja orjus

Inimene, ühiskond ja kultuur tekkisid tänu tööriistade kasutamisele, samas seostub töö pigem orjuse kui vabadusega. Eestlased ja hiinlased on tööd eriliselt väärtustanud, kauplemisele viltu vaadanud. Majanduse keskne lüli saab olla tootmine, mitte turg. Eesti eliidi rikkus ja võim tulenesid „ärastamisest“ ja spekulatsioonist, siitkaudu vahendati valdav osa Venemaa värvilistest metallidest. Riik rajati kaosele ja seadusetusele.

Reinert näitab, kuidas tekivad rikkad ja vaesed maad. Esimestel on oma tööstus, mida tuleb algul väliskonkurentide eest kaitsta; teiste osaks on odav töö ja põllumajandus. ENSV oli kõige arenenuma kultuuri ja majandusega liiduvabariik, kus tööstus andis 42% ja põllumajandus 25% ühiskondlikust koguproduktist. Praegu on tootval tööl 29% rahvastikust, 67% teenindab – koos selle juurde kuuluva palga ja psühholoogiaga. Eestis on aga 58000 juhti. Liberaalne majandus toimib nii, et 10% rahvast rikastub ja 90% vaesub. Meil toodetud kasum ja lisaväärtus lähevad valdavalt välismaistele peremeestele, siia jääb vaesus.

Kui varad olid müüdud, hakati laenama – kokku on eestlaste välisvõlg kasvanud 22 miljardi euroni. 100 000 inimest maadleb kiirlaenu tagasimaksmisega. Jüri Uluotsa teooria järgi tekkis meil pärisorjus talude võlgadest isandatele, kuid õigem oleks rääkida rahva orjastamisest kõrgete koormistega. Inimene ei talu pidevat stressi, mugavamaks osutub orjaks hakata. Hiinast on saanud maailma suurim ja edukaim majandus tänu diktatuurile, samal ajal kui N. Liidust järele jäänud riigid visklevad hädades. Kapitalism võib osutuda tuhandeid aastaid vastu pidanud orjanduse (ja pärisorjuse) lühikeseks vahepalaks (Hilaire Belloc).

Elu või surm

Statistikaameti tulevikuprognoos näitab, kumma neist on rahva enamus valinud. Kahe aasta pärast on tööjõuturult lahkujaid rohkem kui sinna sisenejaid, võõraid tuleb sisse tuua ka mustatöölisteks. Pole võimalik kõigile toitu, peavarju, haridust ja arstiabi anda ega pensioni maksta.

Siim Kallas on RE loomisest peale soovinud vaesed neist hüvedest ilma jätta. Ameerikalik liberalism annab igale inimesele vabaduse hukkuda. Seda riivanud B. Obama tervishoiureform ajas parempoolsed marru. Kui esimestel sajanditel hukkus enamik Ameerika uusasunikest, siis probleemi polnud – immigrante tuli massiliselt juurde. Põhimõtteliselt said kõik kodakondsuse ja sulasid üheks rahvaks. Just seda ei julge Eesti liberaalid teha ega saa ka tegemata jätta. Arstiabi kättesaadavus kaob. Praegu on puudu 150 arsti ja enamik arstiksõppijaid kavatseb Eestist lahkuda.

Miks on osa rahvast nõus pigem haigustes piinlema, isegi surema, aga mitte leppima tohtri vähem kui kõrgtasemel riigikeeleoskusega? Miks on rahva enamus nõustunud väärate, valusate ja hukatuslike poliitikatega? Miks ei võimaldatud KE-l ja SDE-l midagi olulist ette võtta kisendavate hädade ärahoidmiseks?

Asi on surmatungis. Hirm kas või 3 eurot kuus maksudeks loovutada, peaasi et teisel hästi ei läheks – kõik on konkurendid. KE tõstetud pensionid pikendavad eluiga, aga tekitavad parempoolsetes paksu verd. Valitseb võimetus mineviku hirmudega toime tulla.

Jaak Urmet näeb eestlaste rahvustunde absoluutset keset omariikluse hävingus, teised – küüditamistes. Küüditati 3%, samal ajal kui võõrastes lahingutes ja punases terroris oli ohvreid rohkem. Rahvas tegi „kasina leivapalukese pärast“ (A. Solženitsõn) kaasa ja kiitis heaks kõik kommunismi kuriteod, ainult kõige julgemad nurisesid. Põhjuseks on individualism ja egoism. Oma armetust nüüd kätte makstes hukkume ise. Eestist on juba lahkunud kuni 200 000 inimest. Kuipalju läheb veel?

Riik ja rahvas

Inglise keeles tehakse vahet (kodu)maal (country, land) ja riigil (state). Viimane on poliitilise süsteemi juhtimise organ. Võim kipub koonduma kitsa kliki, lõpuks ühe isiku kätte, kes võib mõelda „Riik – see olen mina!“. Kõige olulisem on välja uurida, kelle kasuks kogu süsteem töötab, kes on kõrvale tõrjutud.

ENSV-st tehti pirukas, mida jagada, ja Uus-Eesti laeva paremad ametid mehitati oma kambameestega, kellele oli see uskumatult hea riik. Kindral Aleksander Einseln nägi siin maailma üht korrumpeerunumat maad. Plats löödi puhtaks neist endistest, kes polnud moraalselt suutelised üliränki reforme läbi viima, ja nad asendati endise võimu ajal kasvanud noorte kiskjatega. Sellele on viidanud ka Lagle Parek.

Riik aitab neid, kes end ise aitavad; Karl Marxi arvates aga (suur)kodanlust. Tööandjad maksustatakse madalamalt kui töövõtjad.

Kui Esimene Eesti võib elus õnnelik olla, siis Teine Eesti kogeb riigi lahkumist kõikjalt. Ebapopulaarsete otsuste ja valusate kärbete piinale lisaks kuuleb parempoolsete refrääni „Riigil ei ole raha!“. Ta teab, et riik ei tule ka viimases hädas appi, ja on selle ka ise omaks võtnud. Kui parempoolne riik vaatamata kõrgetele maksudele (32,8%) väga vähe vastu annab, tekib lausa skisofreeniline lõhe. Ühelt poolt on riik ülim väärtus, mille eest elu anda või vähemalt vaesust ja alandusi taluda, teiselt poolt – ta on halb peremees, vabaduse suurim vaenlane, orjuse koda (F. A. Hayek).

Uus-Eesti loomisel andsid tooni põhimõttelised riigivastased. Rahvast lõhestati mitut moodi. Sotsiaalsfääri näidati peaaegu kommunismina. Konfliktid ja vaen on muutunud püsivaks.

Võim oli sunnitud oma tahet rahvast hoolimata läbi suruma, alati kellegi vastu võitlema, ennast kaitsma, võõranduma rahvast. Poliitikud ajavad oma isiklikku kasu taga nagu kõik. Avalik võim on läinud parlamendilt valitsusele, muutunud salajaseks; aiva rohkem raha kulub sisejulgeolekule. Piirileppe vastu julges Tartus ja Tallinnas meelt avaldada mõnikümmend inimest. Edgar Savisaart ja tema erakonda kardetakse, kuna nad näitavad elamisväärse Eesti võimalikkust.

Moraal või seadus

Kas kombed või sund? Kas südametunnistus või hirm? Kas riik kui perekond või kui masin? Kas ühiskond või riik? Need küsimused kerkisid maailma vanima, siiani säilinud Hiina tsivilisatsiooni ette juba 400 aastat enne Kristust. Riiklus tekkis seal 4200 aastat tagasi. Valitses konfutsiaanlik mõtteviis oma õpetusega inimarmastusest, vastastikusest ühiskonnast ja kuldsest keskteest. Selle vastu astusid seaduseandjad, kes väärtustasid sundi, sõda, majandust ja reforme. Oma õpetuse realiseerisid nad Qini impeeriumis (221–207 eKr), mille rahvaülestõus hävitas. Hiina ajaloo eripäraks jäidki talupoegade pidev rahulolematus ja ülestõusud, millest osa lõppes võiduga. Qini impeerium jäi näiteks sellest, kuidas ei tohi valitseda.

Kui Eestis toetus Rahvarinne (RR) moraalile ja reaalsusele, siis rahvusradikaalid fanaatiliselt nõudsid juriidilist järjepidevust – nurjugu või taasiseseisvumine. Hirm ja reeglid hävitavad häbitunde ja vabaduse – see on üks põhjusi, miks meil eetika on õhukeseks kulunud.

Ehkki praegust kuritegevust nõukogudeaegsega võrrelda pole hästi võimalik, sest elu oli teistsugune, võib siiski rääkida kuritegevuse mitmekordistumisest. Koos väärtegudega määratakse aastas 300 000 karistust. Lähisuhte-vägivalla all arvatakse kannatavat kuni 50 000 inimest, ja selle asemel, et parandada perede majanduslikku toimetulekut või nõuga aidata, hakatakse karmistama karistusi.

Valminud lastekaitseseadus on Taavi Rõivase hinnangul maailma parim, samal ajal halveneb väikeste ohvrite olukord, kuna seaduse jõustamiseks puudub raha. Muud kaasnevad probleemid saavad olema võikad. Kas elu on sotsiaalne või juriidiline? Selles küsimuses lähevad vasak- ja parempoolsed poliitikad lahku.

Inimesed ja loomad

Konfutsiaanliku arusaama järgi erineb inimene metslastest ja loomadest sellise kultuuri poolest, mille ülimad väärtused on omakasule vastanduv inimarmastus, suhtumine teisesse nagu iseendasse ja ülemate hool alamate eest. Seaduseandjate arvates olid humanitaarteadlased kahjulikud putukad.

Et maailmas edukalt läbi lüüa, on vaja uut luua, aga Eesti õpilastel jääb sellest võimest vajaka. Õpetajakoolitus üllatab rahvusvahelises võrdluses oma madala tasemega. Uut otsiva filosoofia õpetus muudetakse ingliskeelseks, selmet tegelda Eesti põhiprobleemidega eesti keeles. Eesti haridussüsteem ei suuda anda piisavalt tarku inimesi, et riik püsti püsiks. Oskustööliste kättesaadavuse tabelis oleme viimasel kohal. Eesti teadus- ja arendustegevuse rahastamine on alles viimastel aastatel tõusnud 2,5 protsendini SKT-st, Põhjamaades on see 4%. Hiina teaduslik-tehnilised saavutused on juba võrreldavad USA ja EL omadega.

Lisaks tsivilisatsioonile on olemas kultuur, mida siinmail hoiab elus 100 000 inimest (M. Lauristini ja P. Vihalemma uuringud). Kas kultuur on majanduse arenemise keskkond või lisand? Kas ta on meelelahutus nagu Ameerikas või iseväärtus, mis muudab elu inimväärsemaks? Kultuuritöötajate palgad, raamatukogude eelarvete kärpimine ning teatri- ja kontserdipiletite käibemaksu tõstmine näitavad suhtumist rahvasse, kelle osaks olgu ajusid loputav massikultuur. Meie omailm asendub isikupäratuma virtuaalsusega. Kulutused kultuurile on langetatud riigieelarves 3 protsendilt 2 protsendile. Selle arvelt rahastatakse parteisid ja antakse leiba paisuvale ERR-ile. Kindla koha ETV programmis on leidnud zooloogilist individualismi õhutavad loomafilmid, kus loodustervikust on välja rebitud nälg, hukkumine ja kiskjalik olelusvõitlus.

Tõde ja vale

Kui kõik senised võimud on sõnades teinud juba 80 aastat Eesti ja tema inimeste heaks parima mis võimalik, siis tegelikkus on teistsugune. Kui kommunistid sundisid kõiki KGB-hirmus valetama, siis kapitalismi ajal teeb seda inimene ise. Kiievis vägivallaga võimule saanud valitsust tuleb seaduslikuks lugeda, nagu Eestis tuli kunagi lugeda seaduslikuks 1940. aasta juunipööret.

Oma huvide näitamiseks üldise huvina ja alamate orjastamiseks kasutab valitsev klass ideoloogiat. Ainult sakslased ütlesid Ida-Euroopas otse välja: „Et meie saaksime elada, peate teie surema.“

Eestis rakendatakse libertaarsuse õigustamiseks natsionalismi. Paraku on „eesti asja ajamiseks“ peetu osutunud enesehävituslikuks. Aga rahvas on hääbumisega juba leppinud. Soome riik tegi raskeil aegadel rahva heaks kõik mis suutis, ja inimesed hoidsid ühte. Siin lükati RR kava luua solidaarset põhjamaist heaoluriiki vaenu ja põlgusega tagasi. Ellu hakati viima maailmapraktikas senitundmatut turu-utoopiat.

Aeg on maailmale rääkida selle rängast hinnast. Eelarve on tasakaalus ka asotsiaalidel. Kui rikastel on raha ikka veel vähe, siis vaestel on välja kujunenud sotsiaalne abitus.

Albert Einstein mõistis, et vastuolusid ei saa lahendada nende mõtete raames, mis on need tekitanud. Parempoolset vaimset okupatsiooni ei ole vaja edasi täiustada, vaid see tuleb asendada Eestile ja tema inimesele sobiliku vasakpoolsusega. Alles siis tuleb vana vabariik tagasi ja elu läheb edasi.

KARL LUST, pensionär, SDE

[esiletõsted]

Kui varad olid müüdud, hakati laenama – kokku on eestlaste välisvõlg kasvanud 22 miljardi euroni. 100000 inimest maadleb kiirlaenu tagasimaksmisega.

Ameerikalik liberalism annab igale inimesele vabaduse hukkuda.

Plats löödi puhtaks neist endistest, kes polnud moraalselt suutelised üliränki reforme läbi viima, ja nad asendati endise võimu ajal kasvanud noorte kiskjatega.

Kiievis vägivallaga võimule saanud valitsust tuleb seaduslikuks lugeda, nagu Eestis tuli kunagi lugeda seaduslikuks 1940. aasta riigipööret.

[pildiallkiri]

VÄGEV RIIGIPIRUKAS: ENSV-st tehti pirukas, mida jagada, ja Uus-Eesti laeva paremad ametid mehitati oma kambameestega, kellele oli see uskumatult hea riik. Plats löödi puhtaks neist, kes polnud moraalselt suutelised üliränki reforme läbi viima, ja nad asendati endise võimu ajal kasvanud noorte kiskjatega.

Jaga |