Valitsuse vandeseltslased sõlmivad piirilepet

„Vahel on mul tunne, et Eestis on alanud vaikiv ajastu. Laiema publikuni on Eesti piire puudutava jutuga raske jõuda, seda lihtsalt ei trükita ära. Aga ma ei kirjuta ju jama, ma olen lõpuks siiski filosoofiadoktor," arutles 14. novembri Maalehes tänavune aasta isa Aldo Kals.

Estonias isadepäeval peetud tänukõnes tõstatas ta küsimuse riigi õiguslikust järjepidevusest ja territoriaalsest terviklikkusest. „Tahaks soovida, et meie tulevased isad, aga ka tulevased emad saaksid koolipingist kaasa arusaama Eesti ajaloo vähemalt neljast alustalast. Need on Eesti Vabariigi põhiseadus, Tartu rahuleping, riigi õiguslik järjepidevus ja territoriaalne terviklikkus. Ajaloo teemaga tahan ma jõuda aastasse 1940, mil me kaotasime oma riikliku iseseisvuse, aga 1944. ja 1945. aastal lõigati Eesti küljest ära osa Petseri ja Viru maakonnast. See maa-ala on üsna suur, võrdne Saaremaaga," meenutas Kals.

Tänavune aasta isa tuletas meelde, et omaaegne isade põlvkond tunnistas 22 aastat tagasi, 12. septembril 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogus õigustühiseks kõik Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsused, mis käsitlesid piiriküsimust.

„Näib nii, et praegu me ei liigu samas suunas. Me ei järgi omaenda riigi seadusandliku organi ettekirjutusi, vaid valmistume loovutama rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi territooriumi, mis praegu on ka Euroopa Liidu territoorium," tõdes Kals.

Ellamaa: mida Eesti vastu nõuab?

„Kahtlemata on ses riigipiiris palju juriidilisi nõkse ja nüansse, kuid tavakodanikul peaks olema selge pilt, miks ikka on just nüüd, pärast kaheksa-aastast pausi, vaja hirmkiiresti sõlmida seesama leping, mille allakirjutamisest idanaaber kord juba loobus," kirjutas doktor Andres Ellamaa 22. mai Kesknädalas.

Ta küsis: kelle huvides see kõik käib? Miks ei võiks kogu lepinguprotsessi uuesti alustada ja seekord esitada ka meie poolt mõne nõude, olgu siis Saatse saapa, Narva veehoidla, Tartu Ülikooli varade või presidendi ametirahaga seoses?

„Leping, mis ei puuduta ainult tänaseid eestimaalasi, vaid ka järgnevaid põlvkondi, väärib hoopis suuremat ja avalikumat analüüsi," märkis Ellamaa.

Piirilepet on vaja

Siinkirjutaja ei ole mingil juhul vastu Eesti-Venemaa piirileppe sõlmimisele. Vastupidi, seda on meile kahepoolsete suhete normaliseerimiseks väga vaja. Tartu rahulepingule viitamine (millest suurriigid ei taha enam midagi kuulda) on oluline, kuid peamine küsimus ei ole isegi selles.

Vastumeelsust tekitab hoopis viis, kuidas ettevalmistusi piirileppe sõlmimiseks tehakse pimeduses, rahva eest varjatult. Ilma igasuguse avaliku diskussioonita, justkui meil polekski sõnaõigust, hoolimata sellest, et me oleme Eesti Vabariigi kodanikud.

Praegune piirileppe sõlmimine meenutab aega, kui Juhan Parts peaministrina USA saatkonnast saadetud nootidest ähmi täis aetuna ülepeakaela saatis 2004. aastal ööpimeduses kraana Lihulasse üht kuju maha võtma. Avatud ja demokraatlikus ühiskonnas ei tohi valitsus rahva suhtes käituda kui vandeseltslane, kes ajab asju varjatult ja ebaväärikalt. Eestlastel ajavad säärased meetodid teatud hetkel tõsiselt harja punaseks, mida tõestas ka Lihulas tollal aset leidnud vastamisiminek.

Riigijuhid peaksid oma riigi eesmärke taotlema rahvast diskussiooni kaasates, mitte aga häbiväärselt seda maha surudes. Ansipi valitsusel on kahjuks üha enam sarnaseid jooni kirjanik Charles Dickensi loodud tegelaskujuga Uriah Heep, kes oli ahne, ülemate suhtes lömitav, omakasupüüdlik, ebasiiras.

Tagasihoidlik meedia

Kuna suur meedia kirjutab piirileppest vähe, lähevad paljud infost ilma jäetud eestlased vastuseid oma küsimustele otsima erinevatesse blogidesse. Postimehe juht Mart Kadastik ja Ekspress Grupi juht Hans H. Luik peaksid aru saama, et praegu Eesti-Venemaa piirileppe küsimusest peaaegu vaikides jäävad nad kaotajaks, sest nende väljaannete lugejad otsivad vajalikku infot alternatiivsetest infokanalitest.

Tõsi, juunis ilmus vandeadvokaat Kaido Pihlakase suurepärane artikkel Postimehes piirileppe teemal, millele aga ei järgnenud kahjuks mingit avalikku arutelu.

Emotsioonidest täis tuubitud tulist diskussiooni avalikus ruumis oleks praegu vaja - isegi kui piirilepe sõlmitakse seniplaanitud kujul.

INDREK VEISERIK

Jaga |