Miks naeruvääristatakse oma riigi patrioote?

Kas armastus peab aga vastu aja halastamatule tegelikkusele, eluraskustele, katsumustele ja vastab ikka veel lootustele, mida kunagi hingevärinal õhati? Õnn on sageli petlik ega pruugi kõigile naeratada.

Rahvas vaselapse osas

Rahvas on oma soovist üksmeeles luua paremat tulevikku teada andnud nii Euroopa Liiduga ühinedes ja NATO-ga liitudes kui ka hoolega tööd tehes. Ometi kipuvad arusaamad heaolust, vastastikusest mõistmisest ja võimekusest hakkama saada üha enam lahknema, ning rahulolematus, kadedus, isegi viha ja mõistmatus tänaste riigijuhtide tulevikukavade suhtes kõhedust tekitama

Koosmeel ja ühiste eesmärkide saavutamine ei ole enam esmatähtis ka Riigikogus, kus erakondlikud huvid on jätnud vaeslapse ossa rahva, kes tülika tuhkatriinuna vaid segab asjalikku rikastumist. Kuhu on kadunud meie eneste seast riigi etteotsa valitud riigikogujate ja valitsejate soov teenida oma rahvast, olles seejuures aususe, moraali ja eetika eeskujudeks? Seda ju valitutelt ja määratutelt ootame. Miks ei tahetagi leida seda sädet, seda ühisosa, seda unistavat pilku eestlaste silmis, mis meid kunagi sidus? Üha rohkem keritakse vaenukangast ja lõpmatu näib vastastikune süüdistuste laviin. Miks jõuan üha sagedamini mõtteni, et kõige selle kujunemises on süüdi parempoolsed, õhukese riigi kiitjad Reform ja IRL, kes ühte väikest rahvaosa rikkusele vedades on unustanud palju suurema ja Eesti riigi jaoks olulisema.

Ajakirjandus - parempoolse poliitika suuvooder

Miks on kandva rolli võtnud see ajakirjandus, kes on pikki aastaid parempoolse poliitika suuvooder? Avalikkuses on tehtud kõik selleks, et naeruvääristada meie rahva jaoks esmaseid väärtusi: soovi olla oma riigi patrioot, kanda endas eestluse elueliksiiri ja - mis peamine - olla uhke, elades Eestis, oma isade maal.

Meedias näeme iga päev rääkimas neid poliitikuid, kes oma valimatu suupruugiga silma paistavad ja teisi naeruvääristavad. Alles ilmus ajalehes pealkiri, kus Juku-Kalle Raid teatas, et Riigikogus on 26 lammast, kes nokka lahti ei tee. Hiljem ta „parandas" ennast, leides, et õigem sõna on oinakari. Juku-Kalle Raid saab seda kõike öelda häbi tundmata, sest meedia on aastate viisi Riigikogu kummitempliks ja kasuahneks nimetanud ning rahvale tahtnud selgeks teha, et parlamenti polegi vaja. Mõningad on arvanud, et riigikogulasi võiks olla 51. See on kindlasti parem kui et Riigikogu üldse ei eksisteeriks. Pole teada, kas ajakirjanikud on Riigikogu survestamise ja alavääristamise omal algatusel on käima lükanud.

Olen nõus Heimar Lengiga, kes Tallinna TV meediasaates küsis: kes ikkagi seda kõike suunab ja kustkohast seda tehakse??? Ühiskond ei halvusta riigikogulast Juku-Kalle Raidi (IRL), sest see mees hõljub taevalaotuses õndsas olemises kellegi surve all. TV3 „Kolmeraudse" saatejuht Mihkel Raud ilma häbenemata põrutas otsesaates Savisaart stalinistiks nimetada. Rauale kui enda meelest härrasmehele ei tule pähegi, et pole soliidne kellelegi silte külge kleepida.

Vastuhakku peetakse halvaks tooniks

Kas meie ühiskond protestib selle kõige vastu? Ei. Vastuhakku peetakse isegi halvaks tooniks. Uhked eestlased peavad end kultuurrahvaks, kuid poliitilisest kultuurist ollakse küll väga kaugel. Kindlasti on Eesti meedia selle nimel pikki aastaid kõvasti pingutatud, et inimestel on tekkinud mustvalged hoiakud ning et nad ei suuda ise aru saada, mis on vale ja mis õige.

Tõsiseid poliitikuid, kes rahulikult oma igapäevast tööd teevad ja lavale etlema ei kipu, ei peeta meedia arvates kellekski. On kummaline, et eetilisus, ausus ja töökus pole Eestis enam väärtused, et publikut köidavad vaid lahmimine ja naeruvääristamine.

Demokraadina kutsun kõiki Keskerakonna liikmeid toetama kongressil valitud esimeest Edgar Savisaart ja tegema kõik, mis on meie võimuses, et meie erakond ühtsena edasi liiguks. Meil pole vaja avalikkuse ees üksteise peale näpuga näidata, vaid mõelda, kuidas üheskoos edukad olla ja oma valijatele lubatut ellu viia.

Ei taha, et demokraatiaks nimetataks seda, kus valimistel teiseks jäänud mees on äkki esimene. See on demokraatia kadu, hoidugem sellest!

Tahaksin, et poliitikud, olenemata erakondlikust kuuluvusest, oleksid valijate ees auväärsed, tasakaalukad ja hoolivad. Elame ju ühises riigis.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

[esiletõste] Uhked eestlased peavad end kultuurrahvaks, kuid poliitilisest kultuurist ollakse küll väga kaugel.

Jaga |