Sidel oli 1991. a putši ajal erakordselt suur tähtsus

„Edgar Savisaar, tollane valitsusjuht, on kirjutanud 1991. aasta 19. augusti õhtust: „Ega ma sellel öösel magama saanudki. Pidasin aru veel Leedu peaministri Vagnoriusega ja Läti peaministri Godmanisega. Side käis raadio teel, sest me ei välistanud, et ühel hetkel jäävad telefonid tummaks. Raadiojaam paiknes Toompea lossi pööningul. Sellest sai abi ka sõjaväe raadioside pealtkuulamisel ning otsustavatel hetkedel häirimisel. Muidugi saime aru, et samamoodi kuulatakse ka meid pealt, ja püüdsime rääkida rohkem mõistu, kokkulepitud märksõnu kasutades.“ (Savisaar, Peaminister. 2004, lk 653)

5. mail 1992 andis Edgar Savisaar Vikerraadios Ain Saarnale intervjuu, kus ta ütles:

„Kui ma õieti mäletan, siis sai raadiosidekeskus loodud kuskil juunikuus ja tal oli kolm põhilist ülesannet. Esimene oli tagada Baltikumi riikide valitsuste vaheline side. Leedus oli ka niisugune moment, kus kogu side lõigati ära. Ja valitsus osutus täiesti abituks. Nüüd oli meil vaja korraldada side nii Balti riikide peaministrite kui ka valitsuste vahel, ja võin öelda, et alates 19. augusti õhtust nii mina kui ka Leimann ja teised valitsuse liikmed, kellel oli vaja, pidasime Läti ja Leeduga sidet just nimelt raadio kaudu.

Teine eesmärk oli vabariigisisese side tagamine. 19-nda õhtul ütlesin ma Vikerraadio eetris välja mõtte: „Küsimus poliitilisest üldstreigist ja kodanikuallumatusest on lähema 24 tunni küsimus. Selleks tuleb valmis olla ka siis, kui meil seda raadio või televisiooni kaudu välja kuulutada enam ei õnnestugi.“

Tähendab, me nägime võimalust, et massiteabevahendid lihtsalt ei ole enam valitsuse ja Ülemnõukogu kontrolli all – seal istuvad juba ohvitserid raadio- ja teletöötajate asemel – ja selleks puhuks pidi olema võimalus kodanikuallumatust organiseerida. Järelikult oli vaja oma sidevõrku, oli vaja ka sidevõrku maakondadega.

Kolmas eesmärk oli eetri pealtkuulamine, sõjaväe pealtkuulamine ja vajadusel vaenlase segamine vahenditega, mis meil selleks olid. Sidekeskus oma ülesanded ka täitis.

Eesti Raadio jaoks olid tol ajal oma reservsaatjad ja konspiratiivkorterid. Oldi valmis kõige halvemaks. Alates momendist, kui meile teatati, et esimene väeosa on tulnud üle piiri, läks käiku terve rida neid eriplaane, mis jaanuarist alates oma kohta ootasid. Nii, nagu pididki minema.

Sidel oli putši ajal erakordselt suur tähtsus

ka sellepärast, et omavahelise sidepidamise kõrval oli meil side Moskva ja Peterburiga (Leningradiga tol ajal). Sobtšakiga (Leningradi linnapea – A. J.) rääkisime üsna palju. Näiteks, kui too väeosa tuli Luhamaal üle piiri, siis üks esimene vastukäik, mida me tegime... meil ei olnud ju mõtet ise helistada Pihkvasse ja Liidu kaitseministeeriumi, aga meie palvel tehti seda tolleaegsest Lensovetist. Ja küsimus, et Eestisse on väeosi täiendavalt sisse toodud – see küsimus tõsteti ametlikult üles ka Venemaa Ülemnõukogu sellepäevasel istungil. Nii et Moskva ja Leningradi demokraatlikud juhid võitlesid tol momendil meie huvide eest päris kõvasti, samas andsime ka neile olulist informatsiooni, mida saime omakorda meile lojaalsete sõjaväelaste kaudu. Neid huvitas sõjavägede liikumine nii Eestis kui ka mujal tolleaegse Liidu Euroopa-osas. Eriti info väeosadest, mis olid suunatud Moskva peale.”

AADU JÕGIAAS

Jaga |