Kuu peale saatmise meeletu plaan

HELDUR JÕGIOJA,      11. jaanuar 2006


Kuu peale saatmine on fraasina Eestis käibel olnud ja selle kadumine kõnekeelest on seletatav asjaoluga, et ebareaalsusest sai kuu peal käimine teostatavaks – seega polnud mõtet lolli jutu ajajat sinna saata.

Kaasajal planeeritakse Kuu pinnale päris tõsimeeli saata konteinereid radioaktiivsete ainete jääkidega. USA on esialgu küll selle plaani peatanud, ja ka teine, 1983. aastal tehtud otsus matmispaiga kasutusele võtmiseks Nevadas on lükatud edasi 2010. aastasse.
Plaan Kuu radioaktiivsete konteinerite matmispaigana ära kasutada tuleb küll kallim kui maapealne ladustamine, kuid see-eest pole maalastele nii ohtlik, kui välja arvata võimalus, et kosmoselaev surma külvava laadungiga ettearvamatus kohas Maale tagasi prantsatab, näiteks sealsamas USAs.

Tohutu purustav jõud
Maamunal on praegu 443 tuumajaama, mis toodavad keskmiselt 30 tonni üliohtlikke jäätmeid aastas. Esialgu ootavad need ladustamist ajutistes basseinides tuumajaamades. Suurimaks probleemiks on transport, sest avarii korral ei lõpe kõik suure kraatriga, nagu bensiinirongi plahvatuse puhul. Tagajärjed oleksid katastroofilised tervetele riikidele.
Teine suur oht on sellise veose sattumine terroristide kätte, kes võivad ilma erilise jõupingutuseta valmistada nn räpase pommi. Piisab, kui lõhata selline konteiner mõne riigi kohal ja elu selles piirkonnas muutub võimatuks paljudeks aastateks.
Samuti ei tea inimesed, et Tshernobõl, mille pelk nimetamine seostub suuremal jaol inimkonnast kohe teise aatomikatastroofiga pärast 1945. aastat, hoiab endas tohutu purustava jõuga saladust. Rikastatud uraan, mida seal kasutati, koosneb kahest komponendist: radioaktiivsetest isotoopidest 238 U ja 235 U, mis toimivadki soojust eraldava reaktsiooni tagajärjel elektrienergia tootjatena.
Tohutu kuumuse talitsemiseks kasutatakse deuteeriumi ehk nn rasket vett, mis kannab ühtlasi tekkiva soojuse üle elektrigeneraatoritele. Jääkainena on ohtlik eelkõige tekkiv plutoonium, kuna sellest on võimalik valmistada tuumapomme, mida paljudes maades ka tehakse. Praegu on sihikul Iraan, kus tuumarelv valmib Iisraeli luure andmetel juba mõne kuu pärast. Millised on tagajärjed, kui Iisrael peaks Iraani tuumaobjekti ründama, seda on võimatu ette näha.

Katastroofi üle elanud Ukraina muret tekitav olukord
Sellele riigile jäi pärast NSV Liidu lagunemist võimas tuumaarsenal ja tohutu varu tavarelvastust. Vaatamata viis aastat tagasi peatatud Thernobõlile on seal veel neli tuumajaama : Rovno, Zaporozhje, Hmelnitski ja Lõuna-Ukraina. Kõigil neil on ajutised jäätmete matmispaigad.
President Jushtshenko hiljutise ettepaneku järgi tuleb neid hakata kokku vedama planeeritud kohta – Tshernobõli. See tekitab ärevust.
Ukraina ei pääse ilmselt ka uute tuumajaamade ehitamisest, sest see on üks väheseid riike, kus ilma tuumaenergiata on elu täiesti mõeldamatu. Kuna nafta ja gaas, mis tuleb Venemaalt, on muutunud pärast Ukraina pöördumist läänekursile poliitilise surve allikaks ja seab Ukraina NATOsse astumise sõltuvusse energiakandjate hinnast või tarnetest, pole riigil iseseisvuse säilitamiseks muud alternatiivi kui küttesüsteemide osaline üleviimine gaasilt tuumajaamade energiale ja oma naftamaardlate hõlvamine Musta mere basseinis, mis saab teoks USA abiga.
Praegu veetakse suure kiiruga naftat lääne poolt tanklaevadega, sest kütusekriis kestab. See seab aga loodushoiu suurde ohtu.
Olgu tegu radioaktiivsete jäätmete või kütteainete veoga laevadel, raudteel ja maanteel, on avarii võimalus ja sellega kaasnevad ohud alates reostusest, avariidest või laadungi sattumisest kurjategijate kätte kordi suurem kui seni.

Olime agressiivse riigi osa
Maailm pole nii suur, et öelda: see on kaugel ja ei puuduta meid. Soomes ja Venemaal asuvad tuumajaamad on Eestile küll lähemal kui Ukraina omad, kuid me saime osa nii Jaapani kui Ukraina tuumakatastroofidest ja tuumakatsetustest kogu maailmas.
Radioaktiivne pilv tegi mitu tiiru ümber maakera, enne kui hajus. Hajus ikka maapinnale ja vette langedes. Seni on meile jõudnud osa olnud õnneks tühine.
Usutavasti on olukord Paldiskis, kust Vene armee viis ära tuumakütuse kassetid ja grafiitvardad, ja Sillamäel radioaktiivsete jäätmete hoidlas kontrolli all. Silmeti eelkäija toodetud toormest olevat valmistatud ligi 1000 tuumalaengut. Võinuksime olla rikas riik ja energiakriisi mitte tunda – pommitootmise asemel saada soojus- ja elektrienergia külluse. Kuid meie probleemid on samad mis Ukrainalgi – olime agressiivse riigi osa ja saime kaela vaid jäätmed nagu tohutust sealiha tootmisest mahajäänud läga.

Parempoolsed vigurid maksab kinni rahvas
Loodetavasti on meie valitsus maailmas, eriti Ukrainas toimuvaga kursis ja ei oota gaasikraani kinnikeeramiseni ning naftatransiidi mujale juhtimiseni, vaid tegutseb diplomaatilisel rindel, kas või piirileppe sõlmimisel, laskmata taas juba allkirjastatud leppesse parempoolsete survel midagi teostamatut lisada.
Juulileppeid, millega tülialune piir esialgselt kinnitati, olematuks ei tee, kuid need sõlmis ju Lennart Meri Mart Laari teadmisel. Tartu rahust loobus aga nüüdne kõrge euroametnik Tarand. Sellise pärandiga võib parempoolne seltskond, kes pakkus ka neljamiilist merepiiri, mis oleks gaasijuhtme võimaldanud pea meie ranniku alla rajada, nüüd merepiiri nihutamist nõuda, tekitades Venemaaga jälle kena vastuseisu. Sealjuures hoopis kommareid ahju ajades ja süüdistades.
Võib arvata, et Soome nõustukski selle plaaniga tingimusel, et siis tuleb juhtmeharu merepõhjast otse nendeni. Eestit läbivast Leedu-Norra juhtmest räägitakse ka.
Eesti parempoolsete populistlikud vigurid maksab kinni rahvas gaasi ja bensiini hinna suure tõusuga. Venemaale meeldib, kui talle trumbid kätte mängitakse. Kuid halvad suhted Venemaaga näivad lausa tellimustööna ja pole kindlasti Eesti riigi huvides. Venemaa on agressiivse poliitikaga riik, kuid ka sõbralik maa võtaks kingitused vastu: Setumaa juulilepetega, piiritülid ja neljamiilise merepiiri või selle nihutamise Soome suunas, kui tellimus nõuab.
Soome aga võtaks arvatavasti naftatransiidigi üle. Seal ei püstitata Karjala tagasisaamise ja piiri nihutamise utoopilisi plaane, ei rikuta põhjatu idaturuga suhteid ja erinevalt Eestist kaubeldakse Venemaaga tõhusalt ja kasulikult. Mistõttu pole Venemaa Soomet ka hindadega pitsitanud.

Rohkem tarkust Eesti poliitikutele
Ukrainas toimuvat tasuks Eestil nüüd pingsalt jälgida. Sest on suur vahe, kas saata Eestile tünga tehes islamivõitlejatele Itshkeeriasse rublasid või müüa Talibanile tanke. Ukraina sai aga viimasega hakkama. Kuid needki sõidavad vene naftaga. Venemaa naftata läheb raskeks Jaapanil, Euroopal ja õieti kogu maailmal, sest see piirkond on ilmselt suurimate nafta- ja gaasimaardlate hõlvaja, neid avastatakse järjest juurde. Kraanid asuvad aga kahjuks Venemaal …
Uuel aastal tuleks Eesti poliitikutele soovida tarkust läbimõeldud poliitiliste sammudega Venemaa suunas, riigi au säilitada, ka toasoe ja autokütus inimväärsete hindadega rahvale alles jätta. Kui pole erilist rikkust ja suurt jõudu, aitab mõistus. Või üksmeel, mis aitas Soomet Talvesõjas. Hea, kui see viimane oleks meil vähemalt valitsuse tasemel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)