Tshetsheenia hunt Dzhohhar /JÄRG/

VALTER TOOTS,      23. mai 2007


Tartu garnisoni ülema Dudajeviga kohtusin tema kodus, mis asus Sõpruse puiesteel.

Kaudselt tundsin, et selle kohtumise peamiseks mõjuteguriks oli tema abikaasa luulevalimiku ilmumine minu poolt toimetatavas ajalehes Vperjod. Kohtumise algmõtte eostumine oli aga teoks saanud meie abikaasade kohtumisest, mis minu mäletamist mööda toimus postkontoris. Aga see pole vist nii tähtis.

Sellal oli see kõrge maja annelinlastele tuntud kui tornmaja Sõpruse ringil. Tänaseks olen unustanud, mis korrusel külastatav korter asus, ent akendest avanenud vaate põhjal otsustades oli see keskmistest kõrgemal. Tulevase kindrali korter oli neljatoaline, tube ühendas pikk koridor. Esikus esimene uks vasakule viis kööki, teine avarasse külalistetuppa. Selle vastas oli Alla ja mehe töötuba ning päris lõpus laste- ja magamistuba.

Korter oli tüüpiline neljatoaline paneelmajakorter, milliseid on Tartu Annelinnas sadu. Toad olid lakoonilise sisustusega, millest võis välja lugeda sõjaväelastele omast paikse eluviisi defitsiiti.

Polkovnik Dudajevit kui garnisoniülemat nägupidi ma muidugi tundsin juba varemalt. Linna tähtsamatele parteilistele üritustele, täitevkomitee istungitele ja pidulikele sündmustele olid kutsutud loomulikult nii ajalehe kui ka garnisoni esindajad. Sõjaväeosa ülem ise viibis neil põhiliselt siis, kui oli tegemist personaalse osalemisega. Enamasti esindasid garnisoni valitud esindajad või vastavate teenistuste eest vastutajad. Garnisoni asjadega toimetus ei tegelnud ja seepärast ametlikke kontakte ülemaga praktiliselt ei olnud.

Dudajevit olin nii mõnigi kord sellistel ametlikel kogunemistel näinud, kuid temaga kontakteerunud mitte. Jäi meelde keskmist kasvu mustajuukseline, triipvuntse kandev keskikka jõudnud sportliku välimusega lennuväevormis mees. Polkovnikupaguneid suhteliselt nii noore õlgadel nähes tekkis mingi lugupidamistunne, sest polkovniku auastet polnud tollal isegi paljudel polgukomandöridel. Tähendab – see oli millegagi ära teenitud. Nii et tegemist oli teeneka isikuga. Nagu hiljem teada sain, põhiliselt oligi see nii, ehkki igal asjal on omad nüansid ja Gorbatshovi–Jakovlevi ajajärgule olid need aga eriti iseloomulikud.

Mis aga puutus ühiskondlik-poliitilisse päevapilti, siis hiljem tekkis toimetusel kontakt garnisoni poliitosakonnaga. Pean märkima, et perestroika-aastate algul oli poliitosakond üsna aktiivne. Aeg-ajalt toodi meile päevateemalisi materjale, vastukajasid kõmulisematele teemadele, tekkisid isegi isiklikud tööalased kontaktid. Lehelugejad aga tõid olmeprobleemide kohta omi hädahüüdeid, mille suhtes garnisoni juhtkond oli üsna külmavereline. Ka meenub, et noor poliitosakonna ülema asetäitja pakkus kord meile oma autorite materjale Stalini isikukultuse ja kuritegude kohta. Mahukas üllitis täitis ajalehe mõlemad siseküljed ja oli perestroika algaastate üks julgemaid, näidates meie lehe tollast gorbatshovlikku palet.

Peab nentima, et eesti ajakirjandus kogus julgust üsna aeglaselt. Eestikeelne "Edasi" oli selles mõttes õhutajaks, olles teisejärgulise infokandjana vabariigis vaba mõnestki „vabariiklikust kammitsast". Nii saigi temast sündiva Rahvarinde häälekandja.

"Vperjod" omalt poolt ilmutas Rahvarinde dokumente vene keeles, olles nii Eestis kui ka kogu liitriigis arvatavasti esimeste hulgas. Tihti tuli meile kaugetest kolkalinnadestki kirju palvega saata sinna ajalehti Rahvarinde materjalidega. Olime üllatunud, kui saime säärase palve kusagilt Kasahstanist, Karpaatidest või Võshni Volotshokist. (Need on vaid mõned kohanimed, mis on meelde jäänud.)

Peateema juurde tagasi tulles täpsustan, et polkovnik Dudajev poliitilistesse päevaprobleemidesse ei sekkunud. Ühtegi tema artiklit "Vperjod" ei saanud.

Meie koosistumised Dudajevite pool toimusid külalistetoas. Siin oli nurgadiivan, mis otsapidi ulatus akna alla. Vasakus seinas oli madal teelaud, kus tavaliselt istusime, kui "töö jätkus sektsioonides", s.t kui abikaasad eemaldusid tavaliselt kööki arutama daamide probleeme ja mehed asusid konjakipitside taha.

Veel on meelde jäänud suur akvaarium külalistetoa paremas nurgas ja teine toaehe – tshetsheeni rahvuslik "iluasi", rikkalikult kaunistatud musthõbedast kõver mõõk vastasseinal.

(Järgneb)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)