Varem öeldi: neobolševikud, nüüd öeldakse: friedmanistid

Tuntud teadlane Ruslan Grinberg käis Tallinnas meediaklubi Impressum kutsel ning koos Eesti Tuleviku Instituudi direktori Erik Tergiga kohtus ajakirjanike ja majandusteadlastega, aga ka lihtsalt huvilistega. Jutt käis maailmamajanduse seisundist ja Venemaa arenguprotsessidest. Saal oli puupüsti täis. See polnud mingi ime, kuna iga Eesti teadlane, kes julgeks rääkida meie riigi kohta seda, mida ütles Grinberg Venemaa kohta, saaks otsekohe kapo järgmise aastaraamatu peategelaseks, koos kõige sellest tulenevaga - kuni riikliku iseseisvuse vaenlaseks kuulutamiseni välja.

Mind huvitab Teie arvamus Eestis toimuva kohta. Kuivõrd tunnete just Eesti majandust?

Minu teadmised Eestist pole kuigi põhjalikud. Tean, et Eesti on üks edukamaid postsotsialistlikke riike, et teie edusamme seatakse Euroopa Liidus eeskujuks.

Nii aus ülestunnistus määrab intervjuu edasise käigu! Loobuksin siis küsimast üksnes Eesti kohta, et rääkida maailmast laiemalt. Näiteks, mida arvate turumajandusest - kas see on täiesti isereguleeruv süsteem?

Sellele võib vastata väga lühidalt: jah! Ent juhul, kui turul ei toimu reguleerimist väljastpoolt, tekivad vägagi negatiivsed tagajärjed: tohutu varaline kihistumine, sisenõudluse langus, tööpuuduse kasv. Kui aga turumajanduse tingimustes riik esineb sotsiaalse regulaatorina, tekib normaalne turumajandus. Sellise sotsiaalse kapitalismi näiteid pakkusid meile Euroopa ja USA XX sajandi teisel poolel.

Kuidas suhtute Friedmani teooriasse?

Milton Friedmani majandusteooria on erastamise ja üleüldise reguleerimatuse kiidulaul. Selle teooria kuritarvitamisega kaasnevad katastroofilised tagajärjed. Ägedad Friedmani pooldajad on tüüpilised neobolševikud, eriti suhtumises demokraatiasse ja rahvasse. Nende iidoliteks on finantsoligarhia, ülemaailmsed korporatsioonid , pangamaailm - institutsioonid, kes ei taha oma positsioone loovutada sotsiaalselt orienteeritud turumajandusele.

Friedman sarnaneb minu arvates Leniniga - ise surnud, aga üritus elab edasi. Ma pole kõiki ja kõike võrdsustava sotsialismi toetaja, kuid eelistan inimnäolist kapitalismi - sellist, mis kannab hoolt teaduse, hariduse, kultuuri finantseerimise eest, hoolitseb inimeste eest. Just seetõttu tundub Friedmani teooria mulle ebaproduktiivsena.

Venemaal rajaneb tulumaks proportsionaalsel skaalal. Kui õige see Teie arvates on?

Olen olnud ja jään progressiivse skaala pooldajaks. Ei saa vaene inimene ohverdada riigile sama suurt osa oma tulust kui rikas inimene Meil on tulumaksumääraks 13%. See tähendab, et inimene, kes teenib 20 tuhat rubla (umbes 500 eurot), peab loovutama 2600 rubla (45 eurot) ning elama kuu aega ülejäänud 17400 rublaga, mis näiteks Moskvas on võimatu.

Samas see, kes saab 200 tuhat rubla, maksab ära 26 tuhat, ning „on sunnitud" ära elama „kõigest" 174 tuhande rublaga. Riigi seisukohast see on, pehmelt öeldes, ebaõiglane. See teine saaks riigile eraldada palju rohkem, ilma et ta satuks vaesuse küüsi.

USA-s eksisteeris selline pärandimaks, et miljon dollarit maksva maja pärija pidi enne selle saamist tasuma riigile peaaegu pool miljonit. Minu veendumuse kohaselt peab sotsiaalsele turumajandusele orienteeritud riigis kehtima astmeline tulumaksuskaala.

Kuidas reageeriksite ettevõtte tulumaksu kaotamisele Venemaal?

Jätke nüüd - see pole võimalik! Mitte üheski riigis.

Aga siiski väidetakse, et majanduse areng sõltub investeerimiskliimast, ning räägitakse sellest, kuivõrd meelitav oleks majandus investorite jaoks ilma ettevõtte tulumaksuta. Ka lahvatanud majanduskriisist pakutakse vaid üht väljapääsu - kärpepoliitikat ja ranget kokkuhoidu. Kuigi see toob kaasa sisenõudluse languse ning selle tagajärjel edasise majanduslanguse.

Teate, mulle tunduvad mõlemad suunad olevat võrdväärsed muinasjutud. Tegelikkuses on vajalik investeeringute ja sisenõudluse bilanss. Mulle näib, et püüd selle poole ilmnes kõige kujukamalt Francois Hollande'i valimises Prantsusmaa presidendiks. See protsess jätkub vägagi tõenäolises sotsiaaldemokraatide edus eelseisvatel valimistel Saksamaal ning ka Obama võidus Ameerika Ühendriikides.

Millise hinnangu annaksite Eesti ja Venemaa majandussuhetele?

Mõlema riigi vastastikused suhted on Venemaa ja Euroopa Liidu suhete koostisosaks. Praegu on meie suhted Euroliiduga üpris igavad: meie tarnime teile energiaressursse, teie meile - kõik ülejäänu. Kuid mulle tundub, et just praegu on võimalik meievaheline suurtehing. Depressioon kestab veel kaua. Selle ületamiseks on vaja tõsta nõudlust. Venemaa on võimeline sellist nõudlust pakkuma.

Kuid vajalik on ka Venemaa majanduspoliitika muutmine. Peame oma majanduse diversifitseerima (mitmekesistama - Toim.), astuma võitlusse deindustrialiseerimise vastu. Just sel teel saame pakkuda Euroopale nõudluse, Euroopa meile aga majanduse moderniseerimise. Ning Euroliidust saab üks kolmest Venemaa peamisest partnerist - kõrvuti USA ja Hiinaga. Edasiviiv põhivalem oleks minu arvamuse järgi selline: Venemaa teadus + Euroopa tehnoloogiline geenius.

Nagu teame, suhtutakse Venemaal väga skeptiliselt Mihhail Gorbatšovisse. Teie rääkisite temast ainult kiitvalt päris hiljuti seoses Gorbatšovi juubeliga. Miks hindate Gorbatšovi rolli nii kõrgelt?

Sellepärast, et ta andis rahvale peamise - vabaduse. Muidugi, ta asus kahe omakeskis sõdiva rinde vahel, ning seetõttu jäid objektiivsete ja subjektiivsete faktorite koosmõjul paljud tema mõtted realiseerimata.

Näiteks liiduleping, mille koostamises ma osalesin ning mis nägi ette tõeliselt suveräänsete riikide liitu. Leping jäi putši tõttu alla kirjutamata. Mõistagi polnuks Baltimaid võimalik ka tolles uues liidus kinni hoida, kuid teised endised liiduvabariigid võiks küll eksisteerida selle liidu raames ja elada paremini - praegu inimesed nendes riikides võitlevad ellujäämise eest. Venemaal näiteks on tulude vahe 10% kõige rikkamate ja 10% kõige vaesemate vahel 16-kordne.

Ning veel: Gorbatšov püüdis, et koos pesuveega, nagu ütleb vene vanasõna, vannist ka last välja ei kallataks. Et säiliks see hea, mis NSV Liidus oli olemas. Mitte kõik seal polnud ju halb. Meenutagem hariduse kvaliteeti, fundamentaalteaduste arengut jne. Ja kõike ei hinnatud üksnes kasumlikkuse seisukohast.

Lõpetuseks: nagu näete, me ei rääkinud Ruslan Grinbergiga Eestist peaaegu üldse. Kuid peaaegu kõik, mida ta rääkis, puudutas ka Eestit.

Venemaa teadlasele esitas küsimusi LEIVI ŠER

Tsitaat pildi juurde:

RUSLAN GRINBERG: Friedman sarnaneb Leniniga - ise surnud, aga üritus elab edasi.

Jaga |