Meie elatustase ei vasta euro tulekule

Ennustan 1. jaanuari 2013 kui jätkuva euro-ootuse kuupäeva. Euro-ootuse, aga mitte euro-saamise. Oleks ju loogiline, et kui viimasel ajal on igal aastal eurotsooniga liitunud vähemalt üks väikeriik, siis pärast paariaastast vaagimist tuleks euro kasutuselevõtt 1. jaanuaril 2013 meil täiesti kõne alla. Kõrged euro-isad selgitavad meile küll, et ühtne raha tuleb ka Eestis kasutusele kohe, kuid infomürast on kasulik välja selekteerida nutikamaid ivasid. Maastrichti kriteeriumide formaalset täitmist peetakse meil vägagi primaarseks, kuid tegelikult on rahavahetuse juures tähtis muu: kuidas hindavad Euroopa suurriigid meie majandussüsteemi ja meie tööjõu hinda. Kui viimane säilib endiselt väga kõrge (Eestis on nimelt oskustööjõu suur defitsiit), siis ei tule euro kõne alla.

Riskantne ennustamine

Tuleviku ennustamine on riskantne asi, kuid seda riski on võimalik võtta, kui teame, et tulevik töötab juhusliku ekslemise mudeli y = a*y(t-1) + u(t) abil, kus y on homne tase, y(t-1) tänane tase ja u on juhuslikkuse koefitsient. Selleks et teada saada, mis väärtus on sellel a-l, tuleb välja arvutada, kui palju võiks süsteemis suhtarvuliselt olla paratamatusi ja kui palju juhuslikkusi, kusjuures dialektikast teame, et juhuslikkus on lihtsalt paratamatuse kõrgem edasiarendus (juhuslikkus tekib lõpmatuarvulistest paratamatustest).

Läbimõeldult kaalutledes oleks võimalik analüüsida ka tulevikku. Sünergeetikas on keedupoti-mudel: ajades vee keemistemperatuurini, näeme paljusid erinevaid mulle pinnale tõusmas. Milline on tõenäosus, et mull tekib just nimelt sealt ja mitte siit? Sünergeetika vastab, et kui keeva vee anumat väljaspoolt miski ei mõjuta, siis me ei saagi mulli põhjas tekkimise kohta põhimõtteliselt ette ennustada, sest tasakaalulistes süsteemides informatsiooni ei sünni. Keerulisemaks läheb asi juhul, kui käsitame anumat dünaamilise süsteemina, mis on välismaailmale siiski avatud ja juba pikemat aega sisemiselt liikunud just selliste meetoditega - nagu näiteks atraktor. Pott ise pole aga siinkohal just väga tähtis.

Mullitav ühiskond

Ühiskond on samasugune mullitav süsteem, mille kohta langetavad oma hinnanguid sotsiaalteadused. Need on nood kõige keerukamad, sest igale ennustusele võib leida vastuennustuse. Kõige parema tulemuse saab siis, kui sotsiaalteadusi ilusasti kombineerida reaalteadustega. On ju selge, et Eesti võttis 1990. aastal jalge alla väga riskantse tee. Kõik sellel teel sõltub meie tahtest ja sellest, mis meil on kõrvade vahel. Ja kuigi riigijuhtide poolt kostab kõmisevaid hüüdlauseid, selgub meie elu lähemalt vaagides, et me ei ela sugugi hästi. Vahel on maal selline komme, et "sugulased maalt" saadavad kõigile "linna omadele" jõulukaardid, kõik ühes ümbrikus. Siit peegeldub naiivne usk: ümbrik maksab liiga palju, las linna omad kannavad ise jõulukaardid laiali. Sellisest asjast on allakirjutanu kuulnud: väikeses maakohas ja sotsiaalabist eemal olnud inimestel jääb margirahast puudu.

See on hullem kui Valgevene. Tekib küsimus: miks meie väikest iseseisvust veel likvideeritud pole?

Sünergeetika, uhiuus teadus ja samas reaalteadus, annab vastuse: ehk on väike Eesti just ise selline dünaamiline süsteem, mis väga paljude tõmbluste ja pingutuste järel on jäänud tuima inertsiaalsesse liikumisse, värisedes kas kaosesse või uude dünaamikasse, mis on palju karmim ja ettearvamatum kui eelmine.

Eesti on kui atraktor. Miks ei ole ühegi meie suurte naabrite raha üritanud meid endale osta või alistada? Tõsi, maksame kõik andameid Rootsi pankadele, kuid oleme siiski säilitanud mingi formaalse iseseisvuse. Rootsi ühiskonnas on isegi sisemine diskussioon teemal, kas meid "edasi pidada".

Aga vahest on teatud jõududele üleüldse kasulik meid lõputult Nokiat otsivana ja euro-muinasjuttude kütkes olevana pidada? Lollidele pärismaalastele on ju hea rääkida: 1. jaanuarist 2011 saate euro. Aga kui me saaksime selleks ajaks euro, oleks siin elatustase natuke teine. Vähemalt üks globaalne suurtootmine oleks osaliselt siia toodud.

Praegune valitsus vabastab välisinvestorid ettevõtte tulumaksust. Võiks arvata, et sellega tuleks siia mõni suurtegija. Aga ei tule! Isegi Wal Mart, kes Hiinas maksab oma töölistele sandikopikaid, ei tule. Siin on väikesearvuline turg ja vaesed maainimesed. Nii jätavad paljud tulemata.

Aga Eesti ei saa rahvast tühjaks joosta, sest kui me ei suuda toita oma rahvast, siis peame toitma kedagi teist. Kardan, et tulevikus saabuvadki siia igasugused tootmised, aga siis ei ole enam meie rahvast. Siis vast tuleks siia tõeline teenindusühiskond.

Ilus maa ainult rikastele

Heitkem pilk Ida-Euroopale Pariisist (näiteks!). Rida väikesi ebastabiilseid maid moodustavad Süda-Euroopale puhvertsooni. Neile oleme mull, mis tekib suvalises kohas. Nad võivad isegi imestada, et euro kasutuselevõttu taotleb üks pisike mittesolidaarse tulumaksusüsteemiga riik. Pealegi saab ju igaüks aru, et hinnatõus oleks väikesepalgalistel eurotsooni minnes kolossaalne. Väikesepalgalistel puuduvad tagatised, ajaressursid, lisateenimise võimalused.

Lennart Meri tegi valesti, kui kuulutas välja ühe suure ime järel käimise idee. Mis meid "oma Nokiast" eraldab, on just ajaressursid: vaesemad elanikkonnakihid maksavad makse ühetasa jõukamatega, aga neil jääb innovatiivsemaks mõtlemiseks (kuidas näiteks korraldada oma tulevikku) füüsiliselt vähem aega.

Rikas on viis minutit peale tööpäeva lõppu juba ilusamal maal, aga vaene on järjega järgmises tööpäevas.

AKEN

See on hullem kui Valgevene. Tekib küsimus: miks meie väikest iseseisvust veel likvideeritud pole?

AARNE RUBEN, kirjanik

Jaga |