Nädalakommentaar 13. veebruaril TTV-s

Kuidas alustas oma kõnet välisminister Marina Kaljurand? – „Ka täna on Eesti välispoliitika prioriteediks julgeolek – globaalne julgeolek, regionaalne julgeolek, aga eelkõige Eesti Vabariigi rahvuslik julgeolek.“

Kahtlemata ühe iseseisva riigi puhul nii ongi, aga siiski oleksin oodanud selliseid väljaütlemisi pigem kaitseministrilt, mitte välisteenistuse juhilt, kelle põhitegevus peaks olema diplomaatia selle klassikalises vormis.

Edasi tuli juttu ka suhetest Venemaaga. Välisminister tõdes: „Olen veendunud, et Lääne–Vene dialoogi keskmesse peame asetama kõige raskemad küsimused. Koostöö käivitamine peab olema seatud sõltuvusse Minski kokkulepete täitmisest, Venemaa tagasipöördumisest Euroopa julgeoleku põhimõtete austamise juurde.“ Ehkki samas möönis ta: “Ukraina tulevikku ei otsustata esmajärjekorras lahinguväljal.“

Jõudes pagulaskriisini, ütles Kaljurand: „Ma kutsun üles mitte tõmbama võrdusmärki terroristide ja sõjapõgenike, terroristide ja kõigi islamiusuliste vahele.“

Paraku tundub, et see on pisut hilinenud üldistus, kui vaadata, mis Euroopas tegelikult toimub.

Kokkuvõttes ei sisaldanud Marina Kaljuranna jõuliselt esitatud ja tublisti üle ettenähtud aja läinud ettekanne midagi uut, samasugust retoorikat oleme valitsuselt kuulnud juba paar aastat. Ka reedesed ajalehed ei pühendanud sellele sisulist tähelepanu. Välja toodi vaid Vabaerakonna ja EKRE pahameel trikitamise üle, millega püüti vältida opositsioonilt tulevaid küsimusi. Spiiker Eiki Nestori sõnul reedeses Postimehes oli see omamoodi kättemaks esmaspäevase arupärimiste istungi eest, kus EKRE ei olevat käitunud heakskiidetud parlamentaarsel moel.

Niisiis, kes said Marinale küsimusi esitada? Reformierakonnast Valdo Randpere, Imre Sooäär, Urve Tiidus (muide, Kaljuranna isikuomadustest), Aivar Sõerd, Kalle Laanet (tänas sisukate vastuste eest), Kristjan Kõljalg (tänas suurepärase kõne eest, mis ülistas väärtuspõhist poliitikat), suhetest eksootiliste maadega küsisid  Liina Kersna ja Maris Lauri. Eerik-Niiles Kross aga väitis, et Venemaa pommitab Süürias mõõdukat opositsiooni, mitte ISIS-t.

Jah, sõna said ka kaks keskerakondlast, üks EKRE saadik, üks vabaerakondlane ja viis sotsiaaldemokraati.

Kogu toimunu võiks kokku võtta Peeter Ernitsa sõnadega (kes pääses küsima alles siis, kui küsimuste esitamiseks antud aeg oli läbi ning vastamas väliskomisjoni esimees Sven Mikser):

„Ma lootsin, et täna on võimalik kõigil Riigikogu liikmetel esitada lugupeetud välisministrile küsimusi, aga ma nägin, kuidas lugupeetud Reformierakonna kolleegide teerull sõitis sellest rahulikult üle.“

Niipalju siis riiklikult tähtsa küsimuse arutamisest, mis muutus paraku vaid Reformierakonna sisemonoloogiks

MART UMMELAS

Jaga |