Ametnike küündimatu Eesti Vabariik ehk kuidas must valgeks tehakse

ARVI LINDEMÄE,      17. aprill 2002


Eesti Vabariigis õigust ei ole. Ametnikud on valelikud, küündimatud ning omavahel mestis - ega hunt hunti ei murra.

Seda on kogenud paljud, et mitte öelda enamus ametnike poole pöördunud kodanikke ja üheks näiteks on ka Kiili vallas asuva Pärtli talu juhtum. Talu maast anti 17 ha paremat maad õigusjärgse omaniku selja taga 1990.a. ühele tegelasele, kelle maaharimine piirdus 1991. a. kevadel osa maa üleskündmisega ja vilja mahapanemisega. Selle järel jäi vili sügisel koristamata ja edasi on maa söötis olnud. Talu polnud kohalikus omavalitsuses seaduse järgi registreeritudki ja "talunik" ise töötas (töötab) Tallinna lennujaamas. Eeltoodut teavad kõik ümbruse elanikud, kes on esitanud ka vastava kirjaliku seletuse. Seda peab teadma ka valla maanõunik ja vallavalitsus. Seadus näeb antud juhul ette maakasutusõiguse lõpetamise ja maa tagastamise. Õigusjärgne omanik on kümme aastat püüdnud vallalt maad tagasi saada. Kiili Vallavalitsus raiub üksnes seda, et maa on taluseaduse alusel antud ja see ei kuulu tagastamisele. Sellest, et maakasutus kuulus (ja kuulub) seaduse alusel lõpetamisele kui juba kaks aastat maad ei kasutatud, minnakse vaikimisi mööda. Maa tagasitaotleja arvukatele kirjadele on vallaametnikud jätnud süüdimatult lihtsalt vastamata.

Vald annab valesid vastuseid

Õigusjärgne omanik pöördus ka Harju maavanema poole. Tema on nimelt seadusega kohustatud teostama maareformi järelevalvet. See on aga piirdunud vormilise järelepärimisega valda. Vallast antud vastused on otseselt valelikud. Nii väideti, et maakasutaja "tootmismahud" on viimastel aastatel "vähenenud". Väideti koguni, et maa tagastamiseks puudub õigustatud subjektide initsiatiiv ja isegi sooviavaldus. Põhiline väide oli aga, et vald ei pea õigeks maakasutuse lõpetamist. Tõepoolest - kui vald ei tee, siis teised instantsid ammugi mitte. Vaatamata talu maakasutamise kohta dokumentide puudumisele osutus määravaks vallaametnike paljasõnaline väide. Aga maavanematele sellest piisas küll. Osavalt väitis ta maa kasutamise tõendamatuse asemel maa mittekasutamise tõendamatust, suvatsemata asja tegelikult kontrollida. Samas soovitas lahkesti kohtusse pöörduda. Seda ei häbenenud maavanem Orm Valtson nimetamast asja pikaks ja põhjalikuks menetlemiseks, kusjuures ta "kogutud materjalidena" nimetas vaid valla paljasõnalist ja vormilist vastust maavanema järelepärimisele. Õigusjärgne omanik, kes omab juba ebameeldivat kogemust kohtu asjaajamisest ja on kuulnud paljutki kohtute aadressil, põlgab ära maavanema soovitatud kohtu. Ta teab, et kohtud püüavad otsustamisest kõrvale hoida ja leiavad ikka selleks mõne formaalse nõksu. Paremal juhul, sest sageli otsust ei motiveeritagi. Pole veel kuulda olnud, et kohtu kaudu mõni asi lahendatud oleks. Ka ei suuda või ei soovi kohtud täita neile pandud uurimisfunktsiooni. Raisata veel mitu aastat ja hulk raha kohtupidamisele on täiesti mõttetu.

Kust saab kaitset vääritute ametnike eest?

Omanik proovis veel õnne õiguskantsleriga, et see kontrolliks maavanema tegevust maareformi järelevalve teostamisel. Vastus pöördumisele oli jahmatav. Sellest selgus, et talu oli viie aasta jooksul maasaajale ainsaks tuluallikaks ja töökohaks, kusjuures talus töötas ka tema abikaasa. Tegemist olnud mitte üksi loomapidamise vaid ka põllumajandusliku kaubatootmisega. Kogu selle seisukoha aluseks "tõendiks" oli maavanema paljasõnaline vastus õiguskantsleri järelepärimisele. Maavanema kirja kui tõendi tõendiks oli aga taas vallavalitsuse kiri, kusjuures maakasutaja poolt kasutatud maksuvabastuse tõttu polevat majandustegevust deklareeritud. Vastuses õiguskantslerile pidas maavanem erinevalt varasemast maa sihtotstarbelist kasutamist tõendatuks, kusjuures varemväidetud loomakasvatusest resümees enam ei räägitud, vaid koguni 10 hektaril loomasööda kasvatamisest. Õiguskantsler ei häbenenud eeltoodud maavanema väiteid oma kirja ümber trükkimast ja pidamast maavanema järelevalvemenetlust igati asjalikuks. Seejuures läks õiguskantsler vaikimisi mööda faktist, et väidetavat "kontrolli" suvatses maavanem teostada alles õiguskantsleri pöördumise peale. Maavanem vaikis maha ümberkaudsete elanike seletused ega vaevunud tuvastama, et maal kasvab 5 aastane võsa ja 10 aastane sammal. Sellest faktist läks ka õiguskantsler mööda. Mida peab tegema inimene, kelle õigused ja inimväärikus vääritute ametnike poolt jalge alla tallatakse. Elama selle häbiga, et teda on mõnitanud tema oma riik, mille taastamist ta üle kõige oli soovinud?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)