Vanaduspensionid tuleb siduda keskmise palga tõusuga

15. juuni 2005


1993. aasta märtsis kinnitas Riigikogu Mart Laari valitsuse "kingituse" pensionäridele – elatusrahaseaduse (sisuliselt pensioni varjatud varguse) ja koos sellega sundvõlausaldaja staatuse, mis on tänaseni "ajutine".
2004. aasta aprillis kinnitas Riigikogu pseudosotside eestvedamisel Juhan Partsi valitsuse järjekordse "kingituse" pensionäridele: I sambast 1/5 pensionifondi avaliku varguse ehk kogumispensioni seaduse.
Hiljuti teatas peaminister Ansip telesaates, et meie keskmine pension moodustab ainult 29,5% Eesti keskmisest palgast. See on ju tunduvalt väiksem 1990. aasta Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksi (SKK) miinimumist.
Professor Voldemar Kolga arvab, et pensioni suurus räägib ühiskonna moraalist. Mina täiendaksin seda mõtet omapoolse lisaga, et suure tööstaazhiga (üle 40 aasta) eakate inimeste väljateenitud vanaduspensioni ja makstava elatusraha karjuv ebaõiglus räägib ühiskonna ja eeskätt juhtkonna moraalist.
Koos teiste inimestega arvan, ammugi oleks aeg loobuda üle kümne aasta kestnud näitemängust (1964. aastal SKK ratifitseerimine Riigikogus, 1990. aastal SKK ignoreerimine, elatusraha vigurindekseerimine, varem kulbiga vähendatud pensioni hilisem teelusikaga suurendamine ja teised rafineeritud renoveerimised) ning tunnistada teise Eesti vanaduspensionid (mitte nigelad elatusrahad!) riigieelarve osaks, mis tõusevad sama kindlalt nagu Riigikogu liikmete palgad ja pensionid, olenemata pensionikassa tuludest, samba vargusest või inflatsiooni suurusest. Selleks on vaja teise Eesti vanaduspensionid siduda keskmise palga tõusuga nagu Toompea prominentidelgi.
Väide, et meil on teistest Euroopa Liidu (EL) riikidest kehvem demograafiline olukord, on ehtne demagoogia. Demograafiline olukord ELi riikides on enam-vähem võrdne, vaid sotsiaalkaitsele eraldatavad summad on ebavõrdsed. Eestis on vanaduspensionifondi osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP) üle 2,5 korra väiksem ELi samast näitajast.
Meil ei tohiks olla puudust rahast, vaid üle kümne aasta puudub valitsustel poliitiline tahe, mida dikteerib juhtkonna ahnus, madal moraal ning suutmatus ohjeldada mammutrottide* aktiivsust riigi varasalvedes. Meie riigiisad ei ole valmis võitlema korruptsiooniga ja eakate pensionäride sundvõlausaldaja staatuse kaotamisega. Teise Eesti vanurite sotsiaal-majanduslik represseerimine jätkub. Kui kaua veel?

Aleksander Reben,
rublaajast säilinud ja krooniajal represseeritud vanaduspensionär

* Mammutrotid on teise Eesti pensionäride arvelt Eesti keskmisest töötasust kordades kõrgema sissetulekuga riikliku sektori ahned ametnikud ja nõukogude liikmed ning personaalpensionäride kasvavad read.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)