Pensionäride Liidu Avalik pöördumine

Harri Kärtner,      04. juuni 2003




2. märtsil 2003 toimusid Eestis Riigikogu valimised. Aprillis asus tööle uus Vabariigi Valitsus. Lähtuvalt EV Presidendi algatusel allakirjutatud Ühiskondliku kokkuleppe memorandumile 20. veebruaril 2003 toimub ühiskondliku kokkuleppe ettevalmistamine ning koostamine. 14. septembril 2003 toimub Eestis referendum Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Kõik need sündmused on Eesti rahva elus esmajärgulise tähtsusega. Seda ka pensionäride elus, kes moodustavad Eesti valimisõiguslikust elanikkonnast umbes veerandi. On oluline, et ühiskondliku kokkulepppe ettevalmistamisest, koostamisest ja elluviimisest ning referendumist võtaksid ka pensionärid aktiivselt osa. See võimaldaks neil senisest paremini kaitsta oma õigusi ja seaduslikke huvisid.

Alates 1. aprillist 2003 on Eesti vanaduspension 15-aastase tööstaaþi korral 988 EEK, 30-aastase korral 1493 EEK, keskmise e. 44-aastase korral 1975 EEK. Samas oli Eesti keskmine palk 2002.a. IV kvartalis 6512 krooni.
Seega isegi 44-aastase tööstaaþi korral moodustab pension (1975 EEK) keskmisest palgast 30%. Tegelikult on see protsent veelgi väiksem, sest palgana ei ole arvele võetud nn ümbrikupalgad ja mitmed palgalisad. Nii oli 2003.a. aprillis tagasiastunud Valitsuse ministeeriumide kantslerite palk 12 500 - 18 500 krooni kuus, kuid mitmete lisadega ulatus see kuni 36 206 kroonini.

Olgu võrdluseks lisatud, et Euroopa demokraatlikes riikides, kus on tugev ametiühingu liikumine, moodustab pension pikaajalise tööstaaþi korral tavaliselt u 50-60% palgast.
Tõsi, Eestis on ka väike, kuid järjest suurenev arv eripensionäre, kellele makstava pensioni suurus on reeglina kuni 75 % palgast. Kõrgemad eripensionid on kuni 5 keskmist palka, see on umbes 20 000 - 30 000 krooni kuus.
Märgime võrdluseks, et Laulva revolutsiooni ja Balti keti ajal (1988-1989) oli madalapalgalistel töölistel ja teenistujatel pikaajalise tööstaazhi korral pension tavaliselt 70-80 % palgast ja keskmisepalgalistel 50-70 % palgast. Kõrgepalgalistel oli vastav protsent tavaliselt tunduvalt väiksem (u 20-50%), kuna üldreeglina oli kehtestatud ka pensionide suuruse ülemmäär.

1991. a võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu uue pensioniseaduse. Kuid juba 1992. a 16. jaanuari otsusega "Elatusraha kehtestamise kohta" sätestas EV Ülemnõukogu: peatada ajutiselt 1. veebruarist 1992 riiklike pensionide ja igakuiste toetuste maksmine ja asendada see ajutiselt väga väikeste elatusrahade maksmisega. Otsuses on fikseeritud, et pensionide ja igakuise toetuse maksmist jätkatakse Eesti raha kehtestamisest 3 kuu möödumisel. Rahvuslik rahavääring - Eesti kroon (8 EEK:1 DEM) tuli käibele 20. juunil 1992. Seega oleks vastavalt EV Ülemnõukogu otsusele tulnud pensionide maksmist jätkata 20. septembril 1992. Nüüd on Eesti raha kehtestamisest möödas juba üle 10 aasta ja käesoleva aasta septembris möödub 11(!) aastat ka päevast, millal vastavalt Eesti kõrgeima riigivõimu otsusele tulnuks taastada lubatud pensionide maksmine. Seda pole aga seniajani tehtud, ega ole võetud ka Riigikogu päevakorda. Praegune riikliku pensionikindlustuse seadus põlistab elatusraha süsteemi tavapensionäridele. Sõna otseses tähenduses makstakse meil pensioni vaid eripensionäridele. Nende puhul arvestatakse ka saadud palga suurust.

Seoses sellega, et Eestis on seniajani taastamata üldtunnustatud pensionisüsteem, kus pensioni suuruse määramisel arvestatakse lisaks tööstaaþi pikkusele ka tööpanust (saadud palka), pole imestada, et Eestis on nüüd omandanud erilise aktuaalsuse sotsiaaltoetuste probleem. Räägitakse isegi sellest, et Eesti on muutumas sotsiaaltoetuste riigiks.
Kui sotsiaaltoetuste seadus 2001.a. jaanuaris jõustus, eeldati, et riik hakkab abistama 73 tuhandet puudega inimest ja nende hooldajat. Toetusesaajate arv on aga tegelikult ületanud 100 000 piiri . Arvestades Eesti väikese rahvaarvuga - 2002.a. 1,361 miljonit on see arv tõesti suur - u.8% elanikkonnast.
Eeltoodu viitab vajadusele pensioniseaduse järele, kus pensionide suurused on tasakaalustatud ja seotud ka töötasuga ja vastavad rohkem inimeste, sealhulgas tavaliste pensionäride õigusteadvusele ja õiglustundele.

Kõige rohkem kannatavad praeguse pensionisüsteemi tõttu need pensionärid, kes on teinud väga pingelist, rasket ja tervistkahjustavat tööd, mistõttu neil eriti pikaajalist tööstaazhi pole reeglina juba tervislikel põhjustel võimalik saadagi. Seetõttu on väga pingelist, rasket, tervistkahjustavat ja kvalifitseeritud tööd teinud inimeste tööpanus Eesti arengusse üldreeglina suhteliselt väga suur, kuid nende pensionid (elatusrahad) on sageli äärmiselt väikesed - isegi vähem kui 20 % keskmisest palgast. Seepärast on ka sotsiaaltoetuste saajaid nende hulgas suhteliselt palju.
Seoses eeltooduga on Eesti Pensionäride Liit juba 1992 aasta sügisest korduvalt pöördunud Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole, taotlustega tagada ka eakatele inimestele õigus inimväärsele elule ja taastada üldtunnustatud pensionisüsteem, kus arvestatakse ka tööpanust.

Kahjuks seda seni aga tehtud ei ole. Põhjusi on toodud mitmeid. Neist kõige domineerivam: raha ei ole. Ehkki peamiselt vanema põlvkonna aastakümnete pikkuse tööga loodud, hoitud, kaitstud ja säilitatud Eesti riigi ja ühiskonna varast jätkuks selle heaperemeheliku kasutamise korral ka normaalseteks pensionideks .
Majanduslikult raske on palju tööd teinud vanurite elu Eestis ka seetõttu, et 1992.a. rahareformiga kaotasid nad faktiliselt ka hoiused, mis olid nad aastakümnetega korjanud, pangas hoidnud ja vanaduspäevadeks varunud (nn kirsturaha). Olukorda komplitseerib veel asjaolu, et mõnede mõjukate funktsionääride tegevuse kohaselt peabki vanurite elu represseerivalt raske olema, sest miks nad töötasid nõukogude võimu heaks ja miks nad metsa või välismaale ei läinud!? Seega oli tööpanuse mittearvestamine teatud määral nagu ka karistus. Nüüd selliseid etteheiteid küll ei tehta, ent probleem on valus endiselt.

Samal ajal on murettekitav peamiselt teatava osa uuseliidi poolt suunatav vaenuõhutamine eakate vastu nagu pensionide maksmine olevat takistus laste toetamiseks. Faktid on siiski teistsugused. Kui Laulva revolutsiooni ajal (1988) sündis Eestis üle 25 000 lapse, moodustas pension palgast u 50%, siis 2002.a. oli sündide arv ainult 13 003 ja keskmine pension vaid u 29% .On normaalne, et laste kasvatamisest võtavad osa ka nende vanavanemad. Pealegi on paljud vanemad töötud või madalapalgalised. Sel juhul on vanavanemate-pensionäride osa oma laste ja lastelaste abistamisel eriti oluline. Sellepärast, et meil on pensioniprobleemid lahendamata kannatavad kõik põlvkonnad. Kui pensione hakataks maksma ka tööpanuse järgi, tõuseksid paljudel pensionid ja see raha jääks kindlasti Eestisse ja läheks siin käibesse - pensionäride, nende lastelaste ja majanduslikes raskustes olevate laste materiaalsete vajaduste rahuldamiseks.

Tööpanuse arvestamine kujunenud olukorras puudutaks eelkõige kvalifitseeritud spetsialiste, oskustöölisi ja rasket füüsilist tööd teinud inimesi, kellede puhul kasvõi väikegi tööpanuse arvestamine aitaks senisest õiglasemalt lahendada pensioni küsimusi. Seejuures tuleb arvestada, et ega neid tööpanuse arvestamise taotlejaid enam eriti palju olegi: paljud on hakanud juba saama eripensione, paljudel on aastatega kogunenud suhteliselt väga pikk pensioniõiguslik staaþ ja väga paljud pensionärid on aastatel 1992-2003 juba meie hulgast lahkunud või loobunud taotlemast.
Tööpanuse arvestamine aitaks viia ka Eestis pensionimäära Euroopa nõuetele vastavaks. Pensioniseaduse demokratiseerimine aitaks parandada pensionäride ja nende lähedaste materiaalset olukorda ja looks ka eeldused, et saaks täidetud juba 11 aastat tagasi rahvale antud lubadus taastada üldine demokraatlik pensionisüsteem. Seejuures tuleb märkida, et avaldatud kartus, nagu selleks raha ei jätku, on Eesti Pensionäride Liidu arvates asjatu, sest on endastmõistetav, et tööpanuse osatähtsuse hindamisel tuleb arvestada reaalsete majanduslike võimalustega.

Pensioniseaduse taoline demokratiseerimine, kus pensioni suuruse määramisel lisaks tööstaaþi pikkusele arvestatakse ka tööpanust, aitaks senisest paremini lahendada ka puuetega pensionäride materiaalset kindlustatust: hoopis meeldivam on saada ausa tööga väljateenitud senisest kasvõi mõnevõrragi kõrgemat pensioni kui paluda sotsiaaltoetust. Üldtunnustatud demokraatliku pensionisüsteemi taastamine aitaks meil senisest kõrgemalt väärtustada ja õiglasemalt hinnata ka ühiskonnakasulikku tööd; pidurdada vaesumist, korruptsiooni, kuritegevust ja ülikiiret varalist kihistumist ning sellega ka ära hoida Eesti muutumist sotsiaaltoetuste riigiks ja tugevdada ka Eesti sisejulgeolekut.

Lugupidamisega

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)