Reformierakond võttis venelastelt Pronkssõduri, eestlastelt Neeme Järvi

Ütlen kohe hakatuseks ära, et ega Kesknädalalgi kõik üksikasjad juba rahvusvaheliseks skandaaliks paisunud ERSO ja Kultuuriministeeriumi konfliktis selged pole. Või Jänese-Järvi konfliktis, või Jänese-Siitani konfliktis, või Ansipi-kultuurirahva konfliktis. Kuid kogu loo poliitiline taust näib olevat selge: Kultuuriministeerium on juba mitmendat „hooaega" olnud  Reformierakonna käes (Paul-Eerik Rummo, Urmas Paet, Margus Allikmaa, Signe Kivi, Laine Jänes) ning kõik, mis kultuuri alal juhtub, on absoluutselt selle erakonna lihtretoorika nägu ja algklassimatemaatika tegu: kui on vaja inimesi meelitada, siis otsime ja leiame raha kohe; kui raha ei ole või kui mingi käkk on kokku keeratud, ajame inimesed minema.

Olgu siis 10 aastat ERSO direktorina töötanud Andres Siitani või rahvusliku uhkuse, maailmamainega kultuurikorüfee Neeme Järvi.

Raha on kõige mõõt

Reformierakond mõõdab kõike rahas, sest see on lihtne. Raha on, anname lastele süüa, raha ei ole, ajame lapsed lauast minema; tulgu nad tagasi siis, kui majandus jälle tõusma hakkab, näiteks 15 aasta pärast.

Miks ma tõin pealkirjas esmapilgul ehmatava võrdluse? Sest  mäletan lõõmavaid vaidlusi erinevates keskkondades enne Pronkssõduri äraviimist, ja minu jaoks jäi neist vaidlusist tähtsaimana kõlama kahtlus: kas Eesti riik ikka on majanduslikult valmis Pronkssõduri minemalohistamist kinni maksma?

Minu isamaalik tutvusringkond, kes pimestavas tänumeeles jooksis Ansipile toohetk kohe ligi 50-protsendist toetust avaldama, hüüdis 2007-nda kevadel peaaegu kommunistliku särasilmsusega: "Käin või palja p-ga, peaasi, et Aljoša sealt kaob!"

Noh, armas rahvas, nüüd on see palja p... aeg käes! (Palun sügavalt vabandust väljenduse pärast.)

Maksame siis üheskoos rõõmsalt ja rahulolevalt kriisi kinni! Töötud, väljarändajad, kümned tuhanded „4300 miinus maksud"-saajad, kärpepalgalised, palgata puhkusele sunnitud... Siiasamma patta mahuvad ka raamatukogude „8000 miinus maksud"-töötajad; muuseumifännid üle Eesti, keda Jänes tahtis reformida üheks suureks muuseumiks; proffmuusikud, kes otsivad lisatööd kõrtsidest, matustelt ja laevadelt; ning tagatippu muidugi ka maestro Järvi, kellele me ei suuda maksta, sest kokkukukkunud majandus ei saagi finantseerida kõrgkultuuri.

Kreenholmi pankrotti võimaldanud ja maaelu surnuksvalitsenud (tänud hea termini eest, Kalle Mälberg!) parempoolsed ei suudagi aru saada, et nad midagi valesti on teinud - raha ei ole, kaputt, hoidke mokk maas!

Ärge tulge rääkima, et Aljoša ei puutu asjasse!

Ärge tulge rääkima, et Aljoša ei puutu asjasse! Puutub ikka küll - see oli üks põhjus, miks Eesti kriis on sügavam kui kriis Euroopas ja maailmas! Iiri töötu, keda me kohe abistama hakkame, saab juba praegu 800 euri (12 500 krooni) abiraha! 2007. aasta jaanuaris-veebruaris oli  palju tarku mehi, kes ennustasid, et Aljoša äraviimine lõpetab Eestis terved tööstusharud, ja nüüd, ligi neli aastat hiljem, ongi lihtsalt nii läinud.

Vähe sellest, veerand elanikkonnast, meie venekeelsed inimesed, kes on siin samuti töötanud ja makse maksnud - neile sülitati lihtviisil hinge ja nende valmidus Eesti kui oma kodumaa eest seista vähenes olematusse, sest nende inimväärikust alandati rängalt. Seda näitavad kõik hilisemad 9. maid  Tallinnas Kaitseväe kalmistul. Miks me seda tegime? Kas oleme täna sellevõrra õnnelikumad?

19 aastat reforme - kellele?

Loen netist tuhandeid kultuurirahva kommentaare ja imestan: kust see raha siis tulema peaks? Riigis on 19 aasta jooksul tehtud kallid ja pöördelised reformid, ja ikka me veel räägime tegemata haridus- või haldusreformist, aga me ei märka, et tasku jääb üha tühjemaks ja rahatekk käriseb kohe, kui keegi üritab seda jupikaupa enda peale tõmmata. Mart Niklus nimetas seda kõike eelmises Kesknädalas Eesti finantskatastroofiks.

See vihkamine, mis kommentaariumis väidetavalt Reformierakonna toetajate poolt on viimastel nädalatel kultuuriinimeste kui muidusööjate vastu lahvatanud, ongi resultaat - selle poliitika resultaat, mida siin kogu vabariigiaeg on aetud. Võtkem siis oma hääletustulemus vastu, sest oleme ju ise selle hirmsa mahatampimise ja hingelise sandistamise keskkonna valinud. Esimese näitena tuleb meelde Rüütli-vastane psüühiline terror ja viimati Trubetsky-vastane psüühiline terror. Miks siis ei või järgneda Järvi-vastane psüühiline terror? Väga hästi võib!

Psüühikahaige ühiskond

Kes seda kõike mahitab? Midagi pole teha, olen sunnitud, erinevalt mõnest siin psüühikahaiges ühiskonnas tunnustatud ärapanijast-kojanarrist, viitama vaimselt tervele naabrile Sami Lotilale: te, eestlased, olete ikka lollid! Sest ise me seda ju mahitame.

Olemegi lollid. Mina ise kindlasti nii labaselt ei väljenduks; ütleksin klassikaliselt: oleme kilplased! Sest häda ja hale on vaadata vohavat abitust majandusasjade ajamisel, kus nn investeerimise õigustamise all on suured tootmisettevõtted maha äritud väliskapitalile. Siit edasi järgneb loomulikult küsimus: mis häda peaks väliskapitalil olema tasuda mingi Neeme Järvi töötasu või pärismaalaste sümfooniaorkestri ülalpidamiskulusid? Ja kui palju ettevõttemakse meil oma kultuuri asjatamiseks riigi sisse üldse jääb?

Järgmisel aastal möödub 20 aastat uue vabariigi loomisest. Meenutagem, kus oli Soome 20 aastat pärast sõda, 1965-ndal? Helgus ise! Kusjuures Soome aeg oli tõesti sõjajärgne, koos reparatsioonidega Venemaale.

Meil polnud 1980-90-ndatel mingit sõda. Vastupidi, täna, kui meie oma ettevõtlusest ja tööstusest on alles must maa, tundub, et oli lausa heaolu. Igatahes jätkus, mida siin poolele maailmale erastada-ärastada. Miks on siis rahvas nii vaene, et osta ei jõua, ja riik nii vaene, et ERSO-t ei jaksa pidada? Kas me pole 20 aastat kõvasti tööd teinud või? Minu meelest on siin surnuks töötatud, aga töö tulemus on vaid vaeste kisa kitsukese riigieelarve kallal...

Reformierakond peab ennast majanduserakonnaks, aga majandust ju ei ole. Olles suurema osa oma 11-aastasest valitsemisajast juhtinud Kultuuriministeeriumi, on ta viinud ka põhiseadusliku kohustuse - arendada Eesti kultuuri - sinna, kus see parasjagu on. Pronkssõduri käpardlik äraviimine, Tallinna vanalinnavaadete risustamine natsiristiga ja nüüd Neeme Järvi pagendamine on kõik, mis meile võiks meenuda vabariigi värgist viimaste valimiste järel.

URMI REINDE

urmi@keskandal.ee

Samal teemal vt ka

Kesknädal, 15. september 2010, „Nu Zajats, pogodi!"

Kesknädal, 24. november 2010, Alar Sepper „Jänese-Ansipi ülbus pööbli suhtes"

[fotoallkiri]  KUMBKI EI KÕLVANUD: Meie tublidele reformistidele ei sobinud venelaste pühapaik ega hauad Tõnismäel, samamoodi tehti tuul alla seni eestlaste pühamehe staatust nautinud muusikakorüfeele Neeme Järvile.

Jaga |