Kuidas hindavad Iraagi sõda meie lapselapsed?

SIRJE KINGSEPP,      18. mai 2005


Võidupühal, 9. mail, toimus rahvusooper Estonia talveaias Vasakpartei ja Eesti korpuse veteranide klubi korraldatud pidulik vastuvõtt, mis oli pühendatud sõja lõpu kuuekümnendale aastapäevale. Esinesid naisansambel Rukkilill ja laskurkorpuse veteranide meesansambel. Vastuvõtul esitati Eesti Laskurkorpuse Veteranide Tallinna klubi ja Eesti Vasakpartei Tallinna linnaorganisatsiooni ühisavaldus „9. mai – võidupüha ja Euroopa päev!"

Vastuvõtule olid kutsutud Eesti korpuse veteranid, kellele oli see koosolemise võimalus üle pika aja, kuid kahjuks ei võimaldanud Vasakpartei finantsiline olukord kutsuda sinna kõiki soovijaid.
Tuleb kurbusega nentida, et siiani pole Eestis sõda neutraalselt käsitletud ning seda kasutatakse sõja lõpu aastapäeva võitluses oma ideoloogia eest, esitledes poliitikuid ajaloolastena.
Kui meedias astub Venemaa asjatundjana üles avalikult russofoobina esinev endine Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja temal lubatakse kommenteerida Moskva paraadi, ei teki enam küsimust, miks Eesti ja Venemaa suhted on sellised, nagu need on.
Samuti on Mart Laar peaministriks olemise ajal teinud ettepanekuid Ida-Virumaale maamiinide paigutamiseks ja näidanud ennast kirgliku militaristina, tõestades sellega enda sobimatust ajalugu tõlgitsema ning seda eriti ida suunal.
Eesti Vasakpartei ei kiida heaks stalinismi ja küüditamisi, mida sotsialismi nime all rakendati NSV Liidus. Kuid viha õhutamine Eestis elavate inimeste vahel, kes sõjas erinevatel pooltel sõdisid ja seda suuremalt jaolt mitte vabatahtlikult, on Eesti tulevikule ohtlik tendents. See, kuidas Stalin määris ära kommunistliku partei nime ja väänas sotsialismi oma väärastunud mõõdupuude järgi, ei vähenda sõja lõpu aastapäeva tähtsust ja Hitleri kaotust.
Iraaki saatsime me oma sõdurid täiesti vabatahtlikult, kas pole? Kuidas hindavad seda demokraatlikku otsust aga meie lapselapsed 60 aasta pärast, selle peale võiks tihemini mõelda.
Solvav on väljend „punaveteran", mille liialdatud kasutamine kutsus esile labase skulptuurirüvetamise Tõnismäel 9. mai hommikul. Tallinna linnapea küll mõistis hukka tagajärje, kuid jättis lahtiseks põhjuse, milleks on avalikult tunnustatud pime viha ühe skulptuuri vastu.
Velikije Lukisse jäi kuus tuhat Eesti Laskurkorpuse võitlejat. Sõja lõppemine on oluline päev neile, kes seal ellu jäid ja oma perede juurde elusana tagasi tulid. Kellelgi ei ole õigust nende mälestusi alavääristada! Sõda on poliitika jätkamine relvadega ning sõdurid on selles mängus vaid etturid. Sama staatus on väikeriikidel.
Täna on kõigi meie ühine ülesanne lõpetada see külm kodusõda ja austada ühteviisi mõlemal poolel sõdinud sõdurite mälestust, hoolimata sellest, kes on parasjagu riigitüüril ja millise liitriigi osa me oleme.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)