Perekond on tsivilisatsiooni tuum

KALMER HÜTT,      14. veebruar 2007


Millal räägitakse lastest ja lastega peredest kõige enam? Õige – enne valimisi.

Kahju, et Eesti riigis on välja kujunenud selline suhtumine. Tegelikult peaks olema nõnda, et kõige suurem sotsiaalne teenus, mida igaüks meist oma riigile ja rahvale osutada saab, on rajada perekond.

Pere loomine, lapse sünd ja laste arv peres on iga inimese jaoks väga isiklik ja intiimne otsus. Osa inimesi soovib oma elu elada lastetult, pühendades end karjäärile, jumalale või kuldvasikale. Seda ei saa neile kuidagi ette heita. Valdav enamik inimesi aga sooviks vähemalt kaht last. Kas soov kahest või enamast lapsest ka täitub, sõltub paljudest teguritest.

Usun, et määravaks saab kaks asjaolu: armastava abikaasa leidmine ja majanduslikud võimalused. Kui esimest eeldust on riigil väga raske mõjutada, siis sobivate majanduslike tingimuste loomiseks saab riik vägagi palju ära teha. Loodan, et möödas on nende poliitikute aeg, kes väitsid, et kõik lastega seonduv on vaid perekonna probleem ja et on vaid üks kindel tegur, mis mõjutab laste arvu peres, – naise haridus.

Kuidas on hetkeolukord perepoliitikas? Usun, et raskemad ajad on möödas ja olukord läheb iga aastaga paremaks. Kui 2001. aasta lõpul tegi Aino Järvesoo viimseid pingutusi, et saada poliitikuid ühe mütsi alla ja et lapsetoetuseks kehtetataks 1000 krooni lapse kohta kuus, siis viis aastat hiljem on proua Aino soov teoks saamas. Alates 1. juulist 2007 on kolmanda, neljanda jne lapse toetus 900 krooni kuus. Kui mõnele tundub see väga suur, siis võib lisada, et mõnes teises Euroopa Liidu riigis on lapsetoetus 1000 eurot kuus. Tõsi, elatustase ja palgad on nendes ka kõrgemad, kuid kas vahe meie ja teiste Euroopa riikide elatustasemes on 15-kordne? Peredele on väga tähtis vanemahüvitise sisseviimine, seitsme ja enama lapsega pere emapalk, tasuta koolitoit põhikooliõpilastele. Miks siis sündivus pole ikkagi oluliselt suurenenud?

Tõenäoliselt peitub põhjus madalates palkades. Kui maapiirkondades saavad paljud inimesed veel miinimumpalka ehk 3600 krooni kuus, siis on arusaadav, et sellise rahaga ei ole võimalik lubada endale soovitud kolme või nelja lapse üleskasvatamist. Kui täiskasvanu ostab endale saapad, mantli, jopi või ülikonna aastateks, siis kasvavale lapsele tuleb osta uued riided ja jalanõud iga aasta või kahe tagant. Tean seda oma kogemuste põhjal. Hinnaerinevust laste ja täiskasvanute rõivastel ja jalanõudel aga praktiliselt pole. Selgelt lapse- ja perevaenulik on ka kindlustuskord. Kui lapsega juhtub liiklusõnnetus ja süüdlaseks jääb laps, tuleb perel lisaks lapse ravikuludele kinni maksta ka auto remondikulud. Lapse tervist on õnneks võimalik kindlustada, kuid liikluskindlustust ei vormista lapsele mitte ükski kindlustusselts. Kui aga auto on uus ja väga kallis, siis tulevad ka remondikulud väga suured.

Küsin: kui vanemad on materiaalselt vastutavad oma laste tegude eest, kas poleks neil viimane aeg omada ka õigust laste nimel valida? Kas poleks aeg mõelda lastele valimisõiguse andmisest või vähemalt valimisea-piiri alandamisest? Kui 16-aastane võib teha aborti ilma vanemate teadmata ja nõusolekuta, siis võiks ta ju ka valima minna? Kumb orienteerub igapäevaelus paremini – kas 14–18-aastane noor või väga kõrges eas vanur?

Palju oleks meil õppida Euroopa kogemustest. Paljudes EL-i riikides kasutatakse pere sooduskaarti, mille saavad vähemalt kolmelapselised pered. Sellise kaardiga on võimalik soodsamalt osta toidukaupu, riideid ja jalanõusid, ka autosid, elektrit, teenuseid jne. Näitena võib tuua Hispaania, kus autoostul on võimalik saada 20–40% hinnasoodustust (mõnede mudelite puhul). Mis aga kõige tähtsam: sooduskaart jääb perele alles ka siis, kui lapsed on saanud täiskasvanuks. Nii on lastega perede toetamisse kaasatud riiklik sektor ja erasektor.

Eestis kehtestatud emapalk on kahtlemata samm õiges suunas, aga tõmbab piiri rikaste ja vaeste vahele ning jääb liiga lühiaegseks. Tarvis oleks tõsta sünnitoetus 5000 kroonilt 10 000 kroonile ning saada ligale lapsele kodulähedane lasteaiakoht. Samuti on oluline taastada prii kõrgharidus, tagada tasuta soe koolitoit ka gümnaasiumiastmes, maksta iga lapse kolmanda sünnipäevani 3000 krooni kuus, vaatamata sellele, kas ema töötab ja kui palju ta palka saab.

Jätkuv püsimine noorte ja paljulapseliste perekondade toetamise kursil annab motivatsiooni ja julgust täide viia unistusilasterikkast perest ning seeläbi tõsta eesti rahva iivet. Me peame tegema kõik selleks, et jätta Eesti Vabariik niisugusele järgmisele põlvkonnale, kellel on olnud ilus lapsepõlv.
Palju on räägitud rikkusest. Eesti on uskumatult rikas riik. Rikas oma looduse, töökate inimeste, viljaka mullastiku, linnu- ja loomariigi poolest. Perekond on aga üks looduse meistriteoseid – ühenduslüliks minevikuga ja sillaks tulevikku.
Pere rikkuseks on lapsed ja lapselapsed, õed ja vennad, emad ja isad, vanaisad ja vanaemad. Need on tõelised väärtused, mida ei saa mõõta rahas ega karjääriredeli-astmetes.

Kallid tulevased emad ja isad! Ärge keelake endale rõõmu, mida pakuvad lapsed, vaid seetõttu, et peate Lexuse asemel sõitma Ladaga ja kalli lõunamaapuhkuse asemel päevitama Pärnu rannas. Inimesed, kes tervislikel põhjustel lapsi ei saa, võiksid hakata tugiperedeks ja nõnda osaleda lastekasvatuses.
Edu ja õnne kõigile! Ja ärge unustage, et kõige suuremad rõõmud, mida elus kogete, on perekonnaga seotud!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)