Ühiskond sünnitab uusi põlvkondi vanematelt saadud väärtuste kaudu

Tavaliselt on „Eesti lugude“ sarjas valminud üllitised igavad, banaalsed, ühekihilised. Päriskinno ülemineku katsetused. Ilmselt vajalikud.

Hiljuti näitas ETV kordusena aasta tagasi valminud lühidokumentaali „Mängur“. Haarasin instinktiivselt puldi järele, kuid käsi tardus. Köitis esimese kaadri intrigeeriv vaatenurk. Kaamera piilub vannituppa, kus noormees kohmitseb peegli ees. On miski, kus esimesest kaadrikust kiirgab kaasakiskuvat ärevust. Miski, mis tekitab huvi. Loob pinget. Võib-olla klaasriiulilt kraanikaussi kukkuvad deodorandipurgid? Noore mehe karma ja optimistlikud kommentaarid kasvatavad huvi.

Algus meenutab Rein Kotovi stiilset edulugu Pastacast,

mida pean siiani parimaks eesti autorifilmiks. Kuid sarnasus on vaid näiline. Filmiveste pööratakse postmodernistlike sümbolite keelde.

Kulgemine hakkab meenutama stiililt maalikunstnik Kaido Ole digiajastu-maailmanägemust. Esialgu tundub, nagu Ole maalideski, et kitšilik filmilugu on ühekihiline, naiivne ja plakatlik. Noormees Tanel elab väikeses Lasnamäe korteris. Ta kommenteerib ja tegutseb. Kangelase erakordne positivism ja mõnus huumor tõmbab lugu jälgima. Tanel lavastab iseennast. Ise filmib. Edastab ja laadib üles iseenese kommentaaresinemisi. Energiline noormees loob ja laiendab oma veebimaailma. Ise impronäitlejana kommenteerib, et on elukutseline Youtube'i videote postitaja.

Operaator RobiUppini pilt imendub märkamatult peategelasega orgaaniliseks vestetervikuks ning muutub filmi üheks tegelaseks. Kadreerimine ja rakurss annavad autorihinnanguid.

Detailid on kujundlikult kõnekad ja räägivad oma arengulugusid. Arvo Valtoni möödunud sajandi kuuekümnendate novelli „Mustamäe armastus“ motiividel siinkirjutaja loodud lühimängufilmis „Ringhoov“ mõjuvad Lasnamäe magritilikult metafüüsilised võtmekaadrid ideoloogiliselt üsna süütutena. Ei tekita seda ohutunnet, mis on Veiko Õunpuu poolt Mati Undi romaani „Sügisball“ järgi loodud täispika mängufilmi kolossaalse kivilinna siseorganismi tuiksoone futuristlikus kujundis. Ühiskonnakord oli muutunud. Polnud veel ka trammiteeks süvendatud autostradat. Õunpuu loodud võtmekujund oli samm edasi siinkirjutaja kaasaja ühiskonna üldistamisest.

Dokumentaali lavastajad Marina Kivirand ja Robi Uppin on kujundit edasi arendanud.

Tänapäeva ühiskonna tehnosõltlaste üldistamisega on noored jõudnud AlfredHitchcocki maailmatasemel õudusfilmide kaadrisisu tsiteerimiseni. Lasnamäe tüüpkorterite akendest kumavad telepildi võbelevad valgused. Nähtamatud olevused on kõik ühtviisi massimeelelahutuse sõltlased. Inimisendite puuride ühisbarakki valgustab hubaselt kollaka kodusoojusega üksik valguspost tänaval. Kuuekümnendate eksistentsialistlik valtonlik kujund. Pikk kaader ja muusika jutustab lugu edasi. Pinge kasvab. Sensuaalselt imav ohutunne, et kohe-kohe lendavad võbelevatest akendest klaaskildude pursetega kaadrisse arvutimängude stamm-tegelased ning asuvad pealetungile elupuud kaitsvate tuleinglitega.

Valges kostüümis Youtuuberi-noorte jumal Tanel on pargis mitmemõtteliselt omale fänne orgunnimas. Siis õpetab kuulekamaid jüngreid sportliku drilliga alluma ning armastama. Iidol jagab poistele nänni. Superstaarina viskab neile oma ärahigistatud ihukatteid. Masside hullutamise tüüpvõtted.

Dramaturgiline pööre: käiku lähevad ideoloogiliselt olulised lingvistilised detailid. „Eestikeelses kultuuriruumis vaid unista rahast.“ HD Taneli sihiks on auditooriumi laiendamine ingliskeelse internetikanali abil, mis tulevikus võimaldaks ehk piisavamalt sissetulekut teenida ja sama eluviisi jätkata.

Režissöörid keeravad dokumentaali hoiatussõnumiks: Eesti rahvuskultuuri ohustab sulandumine globaalses äriilmas.

Tanel jõuab Euroopa suurimale digitaalmängude messile Gamescom. Hiigelürituse inimmassis ja noorte hulgas suhtlevate virtuaaltegelaste möllus ei kaota tüüp enesekindlust. Eesmärgi saavutamiseks improvisatsioonib nagu tõeline nutikas elujõuline eestlane. Eesti mees leiab alati väljapääsu, sõltumata ühiskonnakorrast. Oleme väiksed ja vaesed, kuid andekad!

Terava poliitilise sõnumiga film hakkab jõudma kulminatsiooni. Mängusõltlastest alaealised plikad on arvutimängude vangid. Miniseelikutes ülekaalulised teismelised tüdrukud vitsutavad hamburgereid. Pikkade kõrvadega mutant-tüdruk õgib aegluubis popcorni. Detail on jumal! Kui massiüritusel on filmitud tulevasi emasid-sõltlasi, siis Tallinna Lennujaamas võtavad iidolit vastu tulevased isad. Staari higist särki haaravad käed kaovad pimendusse.

Lühidokumentaalfilmi „Mängur“ puhul on tegemist ohufilmiga. Ärge tapke avalikus meediaruumis endaloodud sõnumitoojaid! Ühiskond sünnitab uusi põlvkondi oma vanematelt saadud väärtuste kaudu. Tanel on meie digiaja superkangelane. Ta on tänase globaliseeruva ühiskonna tehisintellekti sulanduva indiviidi sõnumikandja. Võib-olla annab ETV järelevaatamisega võimaluse sellest filmielamusest osa saada?

TÕNU VIRVE, filmirežissöör

Jaga |