Iseseisvus meis endis

TIINA TAMMAN,      30. august 2006



Tänavu saab mu stipendiumijagamise idee kümneaastaseks – 1996. aastal andsin välja esimese stipendiumi inspiratsiooniraha nime all. Asja korralduslik külg tekitas siis peavalu, sest taotlustööde esitamiseks läks vaja aadressi Eestis, mina aga elasin Inglismaal.

Sain kaubale Eesti Ajakirjanike Liiduga. Hiljem olin paar aastat Avatud Eesti Fondi, seejärel Tartu ?likooli Sihtasutuse juures. Nüüd teen koostööd Eesti Rahvuskultuuri Fondiga, kus tunnen end lõpuks igati kindlalt. Mulle meeldib selle fondi põhimõte säilitada põhikapital ja stipendiumidena välja maksta vaid aasta jooksul kogunenud intressid.

Järjepidevuse idee

Kümne aastaga pole aga muutunud mu eesmärk: tahan ka praegu toetada iseseisvat mõtlemist Eestis. Olin tolleks ajaks elanud Inglismaal 20 aastat ja neist 10 aastat töötanud BBC-s. Eesti allikaid seal kuulates-vaadates kogesin ikka ja jälle, et iseseisval, originaalsel mõtlemisel, eriti veel riigi tasandil, polnud Eestis mingit kandepinda.
Järjepidevus oli tol perioodil ülipopulaarne sõna, ent seda vaid poliitikutele, iseäranis rahvusvahelisel areenil, samas kui ajakirjanduses oli see mõiste ilma igasuguse tähenduse ja sisuta. BBC toetus vastukaaluks just järjepidevusel, ja nii kogesin oma igapäevatöös pidevalt kontraste Eesti ajakirjanduse ja BBC suhtumise vahel. Eestis võeti mingi teema korraks üles, siis lasti sel unustuse hõlma vajuda, et aasta-paari pärast seda uuesti samas vanas kuues üles soojendada. Teemat kohe edasi arendada polnud millegipärast võimalik. "See on meil juba olnud," öeldi mulle, kui Tallinnas asja uurisin. Või selgitati: "Meil on kogu aeg kiirus taga; meil pole aega uuriva ajakirjandusega tegelda." BBC sihikindlust ja teemade visa arendamist peeti kas tähenärimiseks või uhkeldamiseks Eestist paremate töötingimuste ja võimalustega.

Stipendiumi idee

Siis tuligi mul mõte stipendiumi välja anda, et panna Eesti inimesi ühiskondlikel teemadel kirjutama, võimaldada neil oma mõtteid arendada, neid selleks innustada. Esialgu andsin aastas välja vaid ühe rahalise stipendiumi 10 000 krooni väärtuses. Raha tuli minu isiklikust taskust, sest BBC maksis mulle korralikult ja mul polnud mingit põhjust kogu palka endale jätta. Hiljem müüsin ära vanemate talu Võrumaal ja sellest rahast tekkis minunimeline allfond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde.

Rahasummad ja jagamisreeglid on aastate jooksul muutunud (stipendiaate on nüüd aastas kümmekond; mullu said mitu neist 5000 krooni ja üks 10 000 krooni), ent stipendiaadid ise ja nende ülesleidmiseks moodustatud zhüriid (Rahvuskultuuri Fondi keelepruugis: halduskogud) on mulle järjekindlalt suurt rõõmu valmistanud.
Stipendiaate on seni olnud 34 – kõik üsna noorukesed. Kutsun neid ka praegu vahetevahel vestlusteks kokku. Iseseisvat mõtlemist ei saa ju niisama lihtsalt defineerida ega meetriga mõõta – seda on vaja arendada ja julgustada.
Ka zhüriiliikmetega on meil huvitav arutada, kus õieti lõpeb koolis õpitu ladus esitamine ja algab iseseisev mõtlemine. Kuidas paarileheküljelises essees ära tunda iseseisvat mõtlemist?
Stipendiumide määramine toimub meil esseekonkursi raames, aga esseede hindamine pole sugugi lihtne. Oleme järjekindlalt kõrvale jätnud mitmeid esmaklassilisi esseesid, millest õhkub küll koolisõpitud tarkust, ent milles puudub kirjutaja isiklik mina, omaenda nägemus ja iseseisev tõlgendus. Otsime visalt indiviidi, kes oskaks ja julgeks oma isiklikke mõtteid ühiskondlikul tasandil kirjasõnas väljendada ja arendada.

Mõtlemise kool

Mul pole vähimatki kahtlust, et eestlane on sama andekas kui näiteks inglane, keda soodustab iseseisvalt ja loovalt mõtlema terve ühiskond. Eestis lihtsalt puudub selleks vajalik õhkkond.
Samas aga töötab Tallinnas näiteks Kiirlugemiskool, mis praegugi õpetab soovijatele raha eest meile kõigile ülivajalikke oskusi. Seal arendatakse inimese mälu, tähelepanuvõimet, koordinatsiooni. Isiklikul tasandil aitaks selline kursus inimestel isiklikke probleeme konkretiseerida ja lahendada, riigi tasandil aitaksid need oskused näiteks võitluses kuritegevuse vastu. Kui inimesed on tähelepanelikud ja võimelised eristama olulist ebaolulisest, oleks politseilgi enam abi tunnistajatest ja nende ütlustest.
Kui küsisin Kiirlugemiskoolis, ega riigiametnikud ole selles õpetatava vastu huvi tundnud, vastati mulle, et on ikka, ent nad pole samas näinud võimalust, kuidas niisugust õpetust üldisesse kooliprogrammi viia. Kooliprogramm olla niigi liialt üle koormatud.

Eks koolist meie mõtlemine ju algagi. Kodul on muidugi oma osa, ent kool oli see koht, kus pikkade nõukogude aastate jooksul võõrutati meid kõiki küsimast. Samas istusid täiskasvanud tihtipeale pärast päevatööd koos ja tulises vaidlusringis arutasid loetud raamatuid, nähtud filme, maailma ja selle probleeme. Vast mäletate teiegi tollaseid arutlusi? Nüüd on meil iseseisev riik, ent niisuguseid vaidlusi enam ei toimu. Miks küll?

Oskus küsida ja kahelda

Minu meelest tekib meie riigis tõeline iseseisvus alles siis, kui inimesed ise hakkavad küsimusi esitama, tahavad rohkem teada, juurdlevad vastuste üle, kahtlevad nende õigsuses. Alles siis tekib meil selgus selle üle, mida me oma riigis loeme ausaks, mida ebaausaks, mida normaalseks, mida ebanormaalseks. Millal see selgus tuleb, ei oska vist keegi meist öelda. Tahan ise vaid loota, et saan selle hetke saabumisele oma stipendiumidega natukenegi kaasa aidata.
Meie riigijuhid, kelle ülesanne see võiks olla, seda ju ei tee. Kas poleks aga nende huvides tekitada võimalikult iseseisvalt mõtlev, kahtlev ja juurdlev kodanikkond? Kas ei paneks see alust senisest palju turvalisemale ja iseseisvamale Eesti riigile?

Mida on andnud kümme aastat stipendiume?

Esialgu veel vähe. Küsitavusi on riigis palju ja vastuseid napib. Veel ei ole stipendiaati, kes ajakirjanikuna läheks ja uuriks asjaomaste instantside käest, kas ja kuidas saaks kantseliiti (näiteks "metallist ühekorrapakend" või "ohulüliti") lihtsamasse eesti keelde panna või kas riigi presidendil peaks ikka olema õigus ükskõik mida oma suva järgi riigisaladuseks kuulutada.
Ent esseede põhjal võib öelda, et edasiminek on märgatav. Mulle endale imponeerib noorte kirjutajate huumorisoon. Mullu väitis üks neist vaimukalt, kuidas surres peaks inimesel võimalikult palju asju olema, teine leiutas fraasi "endised ujujad" kunagiste komparteilaste aasimiseks, kolmas kirjutas kiidulaulu Jaak Jõerüüdi tagasiastumisest, neljas leidis, et vaid loodusmaailmas saab olla iseseisvat mõtlemist.
Kõigist neist ei peagi saama ajakirjanikke, kes lähevad ja küsivad, ent mõni terava keele ja mõtlemisega ajakirjanik võiks järgmise kümne aasta jooksul stipendiaatide seast siiski võrsuda.
Ja kui ei võrsu, pole katki ka midagi. Iseseisvat mõtlemist läheb meil kõigil vaja. Ma pole kaotanud lootust, et isegi meie poliitikud ühel hetkel taipavad eestikeelse sõnalise täpsuse väärtust. Praegu pole neil veel endilgi oskust probleeme konkretiseerida ja prioritiseerida, rahva mõtlema julgustamisest rääkimata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)