Nädala juubilar OLOF PALME 90

Sutsu üle viie aasta tagasi, 2011. aastal Valges Majas toimunud banketil, naljatles tollal tagasi valitud president Barack Obama küüniliselt Donald Trumpi presidendiambitsioonide üle. Ta ütles umbes nii, et Trump võiks presidendiks kandideerimisega inimeste naerutamise asemel tegelda niisuguste „reaalsete” asjadega, nagu „lavastatud” maandumine Kuule või UFO-intsident Roswellis või Piggie’ ja Tupaci (kaks musta räpparit) tapmine. Maakeeli öeldes – ainult selline kretiin, nagu Donald Trump võib tegelda vandenõuteooriate paljastamistega.

Meie võiksime sellesse nimekirja lisada veel president John Fitzgerald Kennedy tapmise ning Warreni komisjoni, 9/11, parvlaeva „Estonia” huku. Ja loomulikult Olof Palme mõrva. Kõigi nende juhtumitega oleks kõik justkui selge, kui poleks koletult palju „aga“-sid.

Kõigil neil on üks, enamasti küllalt tobe, kaht jalga lonkav ametlik versioon ning küllalt loogilised alternatiivid, mida riiklikud uurimisorganid hakkavad nimetama „vandenõuteooriateks”, igati naeruvääristades kõiki, kes ei ole ametliku versiooniga nõus. Tõsisematel juhtudel viidates tunnistajate puudumisele, tõestusmaterjalide puudulikkusele, teooria esitanu vaimsele seisundile ja, lõppkokkuvõttes, materjalide salastatusele.

Senikaua kuni „vandenõuteooriaid” on mitmeid ja need suures osas üksteist välistavad, võivad niiditõmbajad ennast muretult tunda. Neil jääb üle vaid aeg-ajalt anda liiga uudishimulikele kodanikele uut mõtlemisainet ja juhtida avalikkuse tähelepanu ohutule territooriumile. Ning veel likvideerida või kompromiteerida reaalseid tunnistajaid ja materjale.

Tõsi küll, viimasel ajal on tänu Wikileaks’ile ning Edward Snowdeni paljastustele üht-teist hakanud selguma, kuid need andmed on siiski väga fragmentaarsed ja tavainimesele mitte alati kättesaadavad.

Kõik see on toimunud ka „Olof Palme juhtumi“ ümber.

Möödunud aastal kõlksatas juba 30 aastat mõrvapäevast, aga Rootsi politsei tegeleb siiani selle mõrva uurimisega. 1986. aastal loodi spetsiaalne osakond Palme-gruppen. 30 aasta jooksul on Palme-grupp kogunud sellise hulga materjale, et nende mahutamiseks läheb tarvis juba eraldi hoonet. „Juubeliks“ oli üle kuulatud rohkem kui 10 000 inimest; 133 kinnitasid, et just nemad tapsid Palme.

Tõsi küll, on ilmnenud uus probleem. Nimelt on kuuest uurijast neli juba väljateenitud vanaduspuhkusele läinud, uus kaader pole aga veteranide sõnul piisavalt kompetentne.

Mis siis on selle, esmapilgul küllalt triviaalse mõrvaloo taga? Nagu juba öeldud, leidis ringkonnakohus, et süütõendid Christer Petterssoni vastu ei pea vett; ta vabastati ja talle maksti kompensatsiooniks miljon Rootsi krooni. Kümnekonnast tunnistajast tundis Petterssoni ära vaid kaks, kusjuures üks neist oli Palme abikaasa Lisbeth. Samuti ei leitud mõrvarelva. Samas usun, et mõrvarelva leidmine oleks vaevalt tulemusi andnud, sest sündmuspaiga läbivaatusel leiti kaks uut ja läikivat, ilma ühegi deformeerumisjäljeta, Magnum 357 kuuli. Kusjuures leiti need 37 tundi hiljem. Meile jääb saladuseks, miks sündmuskoha läbivaatus politseil nii kaua aega võttis. Kas oli selles süüdi armastatud peaministri kaotusega seotud šokk või oodati kusagilt korraldusi või lihtsalt pidurdati uurimist?

Üldse jääb mulje, justkui oleks Palme otsustanud vaenlaste soetamise võistluse võita. Vastupidiselt Rootsi poliitilistele traditsioonidele võitles Palme väga aktiivselt vaat’ et kõigiga. Tema mõrvas on süüdistatud küll KGB-d, küll kurde, küll apartheidi, küll Mossadi, küll Jugoslaavia UDBA-d, küll LKA-d. Palme napsanud prantslastel nina eest mitme miljardi dollarise Indiale relvade müügi lepingu ja smuugeldas selle Rootsi firmale AB Bofors, kusjuures 30 miljonit dollarit jagati altkäemaksudeks. Prantslased panid asja kella külge, kuid tõestada, et Palme raha võttis, ei saadudki.

Teine Palmega seotud tõsine relvaafäär, kusjuures segatud narkootikumidega, oli USA relvamüük Iraanile, ning tollest müügist saadud raha kanditud Nicaragua Contras’ele (relvastatud opositsioon). Ameeriklastel oli väga tõsine põhjus Palme suu sulgeda. Üks jälg, mille uurijad muidugi kohe kõrvale heitsid, viis isegi Rootsi politseisse.

2012. aastal võttis ühe ajakirjanikuga ühendust tunnistaja, kes enda sõnul täpselt teadis mõrvarit ning kellel olnud tõendid. Ta viitas kõrgele äriringkonnale, kuid üllataval kombel läks enne tapja nime väljaütlemist saladuslikel asjaoludel loojakarja.

Nähtavasti uuritakse Palme mõrva veel oma 30 aastat. Kuulatakse üle veel hulk inimesi, kuigi juba täna on 1986. aastal teovõimelisteks olnud 60-ndates eluaastates.

IVARI VEE

Jaga |